Miks peaksime igavlema?

Meelik Samel
Turundusspetsialist

“Mulle meeldivad igavad asjad.” See lause kuulub popkunstnik Andy Warholile, mis oma absurdi tõttu on niivõrd kuulus, et on leidnud tee postritele trükituna. Absurdi tõttu seepärast, et Warhol ise igavate inimeste hulka kindlasti ei kuulunud. Kuid igavust kipume me mõistma millegi negatiivsena – see on miski, millega me ei taha end seostada, kuulugu see asjale, inimesele või tegevusele.

Igavuse tundmise pärast ei pea me küll kuigi palju muretsema. Lemmikseriaalid on nupuvajutuse kaugusel ja võime nendesse igapäevaselt tundideks sukelduda. Pärast järjekordset videomängulahingut lubame endale, et ainult üks veel ja see siis jääb päeva viimaseks. Söögi kõrvale on mugav uudiseid lugeda, autos on meie kaaslaseks raadio ja jalutamisel taskuhäälingud. Ja siis muidugi need kõige hetkelisemad hingetõmbemomendid – korraks tahaks ka tööl kohvipausi kõrvale vaadata, mis Instas või Facebookis toimub.

Sellise sensoorse teatevõistluse keskel on meie aju pidevalt täiskoormusel informatsiooni töötlemas. Ja nii ei tunnegi me igavust. Igavusel on aga meie vaimse tasakaalu juures oluline roll täita. Ühe uuringu põhjal motiveerib see meid uusi ja alternatiivseid eesmärke otsima ja aitab neid saavutada. Muidu on oht neist ilma jääda ja seetõttu võiks igavusele omistada unikaalse rolli meie käitumise, mõtlemise, kogemuse ja psühholoogia mõjutamisel. [1] Samuti on leitud, et igavlemine muudab meid loomingulisemaks [2].

Paljud inimesed teadvustavad endile ka ise, et igavuse positiivseks küljeks on suurem loomingulisus [3]. Bookeri auhinnavõitjast kirjanik Anne Enright ootab igavustunde tekkimist, sest see on tema jaoks hea märk [4]. Neil Gaiman annab tulevastele kirjanikele nõu, et nad peaksid ennast peast segi igavlema, sest siis pole mõistusel midagi paremat teha, kui endale lugu jutustada [5]. Kate Nash hakkas muusikat kirjutama, sest ta elus lihtsalt ei toimunud midagi muud [6]. Isegi robotite loomingulisuse uurimise puhul on rõhutatud puuduva võtmeelemendina just võimet tunda igavust [7].

Ilmselgelt ei pea me romaani avaldamist kohe oma päevaplaanidesse sisse kirjutama. Väike paus info tarbimisest võiks viia mõtte loomingulisema õhtusöögi katsetamisele, sportimisele, uue hobi avastamisele või mõnel muul viisil argimudeliga eksperimenteerimisele. See muidugi ei tähenda, et me endale üldse meelelahutust lubada ei tohiks. Tahame ju ka maailmas toimuvaga kursis olla, lasta end taskuhäälingutel harida ja filmidel inspireerida. Võiksime lihtsalt teadlikud olla, kui harva me päriselt igavleme ja vahel proovida lasta sel tundel tekkida ning vaadata, milleks meie ajud neil hetkedel suutelised on.

[1] Bench, S.; Lench, H. 2013. On the Function of Boredom. Behav. Sci. 2013, 3(3), 459-472.

[2] British Psychological Society (BPS). 2013. Being bored at work can make us more creative. ScienceDaily, 9.01.

[3] Harris, B. 2006. Correlates and Characteristics of Boredom Proneness and Boredom. Journal of Applied Psychology.

[4] Allardice, L. 2020. Tiger King and a bloody mary: Hilary Mantel, Simon Armitage and other writers on lockdown life. The Guardian, 3.04.

[5] Grady, C. 2016. Neil Gaiman: boredom is a writer’s best friend. Vox, 24.07.

[6] Ehrlich, B. 2020. Kate Nash Talks Isolation, Quarantine, and ‘My Best Friend Is You’ at 10. Rolling Stone, 22.04

[7] Gomez-Ramirez, J; Costa, T. 2017. Boredom begets creativity: a solution to the exploitation-exploration trade-off in predictive coding. Bio Systems, 162:168-176