Kogude päevik #19 - Sünnitusabitangid ehk Ühe perekonna sajandipikkune saladus

Eero Kruusmaa
Eesti Tervisemuuseumi peavarahoidja

Professionaalse ämmaemanduse umbes 500 aasta pikkuses ajaloos leidub üks vastuoluline episood. Saladuse ilmsiks tegemine oleks võinud saja aasta jooksul päästa loetamatul arvul naiste ja vastsündinute elu. Selleks episoodiks oli revolutsiooniliste sünnitusabitangide leiutamine ning nende enam kui sajandipikkune varjamine avalikkuse eest.

Loos mängib keskset rolli Chamberlenide perekond, kes pages hugenotisõdade ajal 1569. aastal Prantsusmaalt Inglismaale. Kaks perepoega (Peter vanem ja Peter noorem) järgisid isa eeskuju ning asusid ametisse lihunik-kirurgina, lisades repertuaari ka sünnituste vastuvõtmise. Nimekaimudest vanimat saatis erialane edu ning temast sai kõrgklassi eelistatuim sünnituste vastuvõtja. Näiteks oli ta James I abikaasa kuninganna Anne’i ja tulevase troonipärija Charles I naise Henrietta Maria sünnituste juures. Just Peeter vanema eduka praksise tõttu seostatakse temaga ka sünnitusabitangide väljatöötamist 16. ja 17. sajandi vahetuse paiku.

Paraku pole suurt teada sünnitusabitangide n-ö. sünniloost, küll aga on säilinud kirjeldused sellest, kuidas nägi välja protsess imevahendi saladuses hoidmiseks. Nimelt saabusid Chamberlenid sünnitava naise koju spetsiaalse kaarikuga, millega toodi kohale suur kast, mis viidi kahe mehe kaasabil tuppa. Selline „tsirkus“ pani pealtnägijad uskuma, et tegu on massiivse ning ülimalt keerulise seadmega. Järgnevalt tühjendati tuba kohalviibijatest, lukustati uksed ning seoti kinni sünnitava naise silmad, välistamaks võimalust, et ta saab saladusele jälile. Kõrvalruumis viibinud hirmunud sugulased kuulsid „imeriista“ tööle asudes kõiksugu omapäraseid helisid ja muud kurjakuulutavat lärmi. Kas tegu oli sünnitusprotsessiga kaasnenud loomulike helidega või Chamberlenide järjekordse viisiga kohalviibijaid eksiteele viia, jääbki saladuseks.

Nõnda jätkati aastakümneid, kuniks üks järeltulija, Hugh Chamberlen otsustas sünnitusabitangid 1670. aastal Prantsusmaa valitsusele maha müüa. Leiutise imepärasuse tõestamiseks paluti tal sünnitusel abistada rahhiidihaiget lilliputti, kuid ettevõtmine ebaõnnestus, lõppedes ema ja lapse surmaga. Naasnud pettununa Londonisse, võttis ta nõuks tuua perekonna saladuse päevavalgele. Ta kirjeldas tange prantsuse keelest tõlgitud ämmaemandusõpiku eessõnas. Hugh ebaõnn pöördus, kui raamatut saatis Inglismaal suur edu, mille tulemusena määrati ta kuningas Charles II ihuarstiks.

Vaatamata Hugh Chamberleni avameelsusele jäid sünnitusabitange puudutavad kirjaread erilise tähelepanuta ning saladus jäi püsima veel ligi 50 aastaks. Arvatavasti oli Hugh Chamberlen noorem see, kes enne surma taas saladuseloori kergitas. Tõenäoliselt kuulujuttudest inspireeritult tutvustas vaid mõned aastad hiljem, 1733. aastal, Edmund Chapman avalikusele enda sünnitusabitange, mis saavutasid laialdase heakskiidu ning võeti peatselt kõikjal kasutusse.

Chamberlenide roll sünnitusabitangide loos olekski võinud jääda ajaloole kadunuks, kui juhuslikult poleks 1813. aastal leitud noorema Peteri Chamberleni poja endise kodu pööningu põrandalaudade alt viis paari sünnitusabitange. 130 aastat varem oli tema surma järel need sinna peitnud tema abikaasa Ann. Tänasel päeval asuvad need sünnitusabitangid kuninglikus sünnitusarstide ja günekoloogide kolledžis Londonis.

Sünnitusabitangid on Eesti Tervisemuuseumi kogudes esindatud kolme eksemplariga. Kõik kolm pärinevad nõukogude ajast, kuid oma välimuselt ja tööpõhimõttelt matkivad ka kolm sajandit hiljem Chamberlenide poolt välja töötatud disaini. Tangide tööpõhimõte seisneb selles, et probleemse sünnituse puhul haaratakse tangidega lapse peast ning tõmmatakse ema üsast välja.
Sünnitusabitangidega on võimalik tutvuda muuseumi püsiekspositsioonis.

Museaal Eesti Muuseumite Veebiväravas:
https://www.muis.ee/museaalview/3599646
THM 10422 E 3225