Kogude päevik #5: Audaku leprosoorium
Anna Rinaldo
Teadur-kuraator
Kirjanik Aadu Hint on kirjutanud on oma romaanis „Tuuline rand“: „Pidalitõbi polnud sama mis surm. Pidalitõbi oli hullem kui surm.”
20. sajandi algust peetakse Eestis leepra leviku kõrghetkeks. Arvatakse, et Baltikumis oli siis kokku c 800 leeprahaiget. Loomulikult oli haigusi, mis olid enam levinud (tuberkuloos, süüfilis jne), kuid mitte ükski neist ei olnud nii stigmatiseeritud ega tekitanud nii vastakaid tundeid kui pidalitõbi. Leepra ehk pidalitõbi on närve ja nahka kahjustav nakkushaigus, mis kahjustab ka närvisüsteemi ning võib raskematel juhtudel lõppeda jäsemete kaotuse või pimedaks jäämisega. Haigust iseloomustavad valutundetus ning haavandid ja lööbed nahal. Läbi ajaloo on pidalitõbe kardetud kui väga nakkavat ja ravimatut haigust.
Kõige olulisemaks ülesandeks võitluses leepraga sai juba haigestunud inimeste isoleerimine. Selleks loodi juba 19. sajandi lõpus üle riigi mitmeid leprosooriume. Saaremaalt pärit haiged saadeti toona Peipsi äärde Nina leprosooriumisse. Kodust kaugele saatmine (ajal kui paljud inimesed ei saanud koduvallastki välja) mõjus aga patsientidele rusuvalt. Paljud põgenesid, ette tuli ka enesetappe. 20. sajandi alguses tekkis Saaremaal seoses uute leeprakollete avastamisega vajadus kohaliku raviasutuse järele. 1904. aastal loodi Lümandu valda Audaku Leprosoorium.
Eestisse rajatud leprosooriumid erinesid muust maailmast selle poolest, et kui mujal oli leprosoorium sisuliselt haigla, siis Eestis püüti säilitada võimalikult palju patsientide elukvaliteeti. Enamus haigeid olid pärit maapiirkondadest ja leprosooriumis said nad jätkata juba taluelust tuttavat elurütmi. Leprosooriume on nimetatud nn koloonia tüüpi asutusteks kuid sisuliselt oli tegu suurtaluga, mille juurde kuulus looma-, põllu- ja aiapidamine. Näiteks Audaku kompleksi kuulusid kokku 13 hoonet. Haiged jagati arsti otsuse järgi gruppidesse ja vastavalt sellele tegid nad talus kergemaid või raskemaid töid. Väga haiged olid tööst vabastatud. Talus elasid lisaks haigetele veel asutuse juhataja, arst, velsker ja abitööjõud. Audakul küll esialgu oma arsti ei olnud, ravi juhtis kohalik jaoskonnaarst. Olenevalt asutusest oli leprosooriumis kohti c 10 – 30 haigele.
Leprosooriumil oli oma kindel kodukord, millest pidid kõik kinni pidama. Pakuti hommiku- ja õhtusööki, lisaks kaks korda päevas teed. Sauna tehti 2-4 korda kuus, linu vahetati iga nädal. Patsientidele oli rangelt keelatud leprosooriumi aladelt lahkuda, külalisi sai vastu võtta ainult juhatajalt saadud loa olemasolul. Koha peal oli olemas raamatukogu, telliti ajalehti. Ravi eest maksis riik.
Museaal Eesti Muuseumide Veebiväravas:
Audaku leprosoorium, 1914
