Kogude päevik #12: Kodus keedetud seep

Igapäevase hügieeni juures ülitähtsat rolli mängiva seebi ajalugu ulatub tagasi peaaegu 5000 aastat, kui Vana Babüloonias valmistati õlist ja puutuhast pesuvahendit villaste riiete pesuks. Järgnevatel aastatuhandetel valmistati seepi kõikjal maailmas kohapeal kättesaadavatest vahenditest, milleks oli enamasti õli ja rasv.

Seebi valmistamine lihtsustus märgatavalt tööstusrevolutsiooni käivitumisega, mille järgselt muutus seep luksuskaubast igapäevaseks tarbeesemeks. 19. sajandi lõpukümnenditel hakkas laiemalt levima ka vedelseep,  mille peamiseks tootjaks oli Palmolive. Siinkohal jõuame Eesti Tervisemuuseumi kogus leiduva seebitükini, mis näitlikustab 20. sajandi elu-olu ning peegeldab sõdade tekitatud sotsiaal-poliitilisi muutusi.

Kodus keetud seebitükk pärineb teise maailmasõja päevilt või sellele järgnenud aastatest. Kodumajapidamises oli vajadus kohalikest materjalidest seepi keeta peamiselt Saksa okupatsiooni ajal ja Nõukogude okupatsiooni algusaastatel (1941-1948), kuna seepi kaubandusvõrgus ei olnud. Seebi keetmiseks kasutati loomade (peamiselt sea) tapmisel toiduks mitte sobivaid osasid nagu sisikond, rasv ja muid rasvased jäägid, mille keetmisel ja seebikivi lisamisel tekkis hanguv mass, mida kasutati pesu pesemisel vahtu andva seebina. Keetmine kestis tunde, lõpuks kivistus ja hangus. Seebi alumised kihid olid heledamad ja vahutasid paremini, sellest lõigati välja tükid ihupesuks. Peamised kihid olid tumedamad ja vahutasid vähe ning seda kasutati tööriiete pesemisel. Käesolev seep on just selline. Pruunikas, laiguline ja rottide poolt näritud seep leiti keldrinurgast teadmata ajal. Muuseumisse jõudis see 2006. aastal.

Museaal Eesti Muuseumide Veebiväravas: https://www.muis.ee/museaalview/2501231

Eero Kruusmaa
Eesti Tervisemuuseumi peavarahoidja