Eero Kruusmaa
Eesti Tervisemuuseumi  peavarahoidja

Punane Rist on rahvusvaheline valitsust toetav poliitikaväline organisatsioon, mis kannab kahte ideed – „Halastus relvade all“ ja „Humanismi kaudu rahule“. Rahvusvaheline Punase Risti komitee asutati 1863. aastal Genfis. 1864. aastal toimus rahvusvaheline diplomaatiline konverents, kus 16st osalenud riigist 12 ühines esimese Genfi konventsiooniga, mis lõi seadusliku aluse rahvuslike Punase Risti seltside moodustamisele. 1867. aastal asutati Peterburis eestlasest arsti Philipp Jakob Karelli algatusel Haavatud ja Haigete Sõjaväelaste Hooldamise Ühing. Tallinnas asutati esimene Punase Risti organisatsioon 1872. aastal Eestimaa Daamidekomitee nime all. Komitee põhiülesanne oli halastajaõdede väljaõpetamine. 1876. aastal asutati Tallinnas Venemaa Haavatud ja Haigete Sõjaväelaste Hooldamise Ühingu Eestimaa Kohalik Valitsus. 1879. aastal nimetati hooldamise ühing ümber Venemaa Punase Risti Seltsiks.

Eestis astuti oma riikliku organisatsiooni loomisel esimene samm 1918. aasta 5. detsembril seltside liidu „Ühistöö“ asutamisega. „Ühistöö“ ülesanne oli abistada emasid, lapsi, vanureid ja haigeid ühiskondliku tegevusega kogutud summadest. Sellest organisatsioonist kujunes välja kogu maad kohalike komiteede kaudu kattev seltskondlik organisatsioon – Eesti Punane Rist (EPR), mille ametlik asutamine toimus 1919. aasta 24. veebruaril. Eesti Punane Rist sai rahvusvahelise tunnustuse Genfi Rahvusvahelise Punase Risti Komitee poolt 1922. aasta 11. aprillil.

Eesti Vabadussõja tõttu kujunes Eesti Punase Risti esmaseks ülesandeks haavatud ja haigete sõjaväelaste ning sõjategevuse ja epideemiate tõttu kannatanud tsiviilelanike abistamine, tervishoiuasutuste varustamine personali, instrumentide, ravimite ja riietega, välihaiglate asutamine, haavatute ja haigete evakueerimine. EPR kasutas Vabadussõjas 18 sanitaarvagunit, millega evakueeriti 43 463 haavatut ja haiget. Toitlustati 152 325 inimest. Lisaks opteeriti ja transporditi nendega 28 000 sõjapõgenikku ja optanti ning 2500 sõjavangi.

Vajaminevast varustusest oli suur puudus. Abikäe ulatas Ameerika Punane Rist, kelle Baltimaade esindaja ja Eestis viibinud Ameerika meditsiinipersonali juhi dr Edward Ryani algatusel sai Eesti suurt toetust sanitaartarvete ja ravimite näol. Ka pärast Vabadussõda jätkas Ameerika Punane Rist Eesti toetamist. Dr E. Ryanil ja tema meeskonnal oli suuri teeneid Eesti tervishoiusüsteemi jaluleaitamisel.

Pärast Vabadussõda tegeles Eesti Punane Rist peamiselt hoolekande- ja raviasutuste ülalpidamisega. EPR sissetulekuallikateks kujunesid eesõiguste ekspluateerimine (mängukaartide müük, hasartmängud), liikmemaksud, riigi toetus ja annetused. Raha kasutati hoolekandeks ja ravilate ülalpidamiseks ning selle jaoks vajamineva kinnis- ja vallasvara soetamiseks ning haldamiseks. EPRile kuulus haiglaid, tuberkuloosisanatooriume (10 raviasutust ligemale 1000 voodikohaga), orbude- ja invaliididekodusid, emade ja laste nõuandlaid jm.

EPRil oli suur roll tuberkuloositõrjes ja suguhaiguste leviku tõkestamisel. Valmistati ette sanitaarabistajaid, aseõdesid, samariitlasi ja teisi tervishoiu abitöötajaid. Orvuks jäänud ja puudust kannatavatele lastele korraldati puhkelaagreid. Punane Rist algatas ka mitmeid uuendusi, eeskätt kiirabi ja merepääste korraldamine.

Nõukogude perioodil tegutses Eestis NSV Liidu Punase Risti osakond. Tegevus toimus peamiselt sanitaarsalkades, mis loodi asutustes, ettevõtetes ja koolides. Selle eesmärk oli kujundada Punasest Ristist massiliikumine. Suurema osa tegevusest moodustasid esmaabikursused ja -õppused ning esmaabivalve massiüritustel. Koolides tegutsesid sanitaarpostid. Ühiskondlikud sanitaarvolinikud kontrollisid kaupluste ja teiste asutuste sanitaarset olukorda. Punane Rist võttis osa võitlusest nakkushaigustega, milleks valmistati ette aktiivgruppe. Muuhulgas käisid Punase Risti esindajad 1988. aastal Armeenias abistamas maavärinas kannatada saanuid. See toimus Rahvusvahelise Punase Risti egiidi all. Punase Risti tegevus oli aktiivsem Nõukogude perioodi alguses ja 1960.-1970. aastatel.

Eesti Punane Rist taasiseseisvus 1991. aastal. EPRi humanitaartegevust reguleeriva olulise meetmena ühines Eesti Vabariik 1992. Aastal Genfi konventsioonide ja nende lisaprotokollidega. Peamisteks tegevussuundadeks kujunesid hätta sattunud ja enim haavatavate inimeste (kodutud, töötud, üksikvanemad ja teised puudust kannatavad inimesed) abistamine, esmaabikoolitus lastele, õpilastele ja täiskasvanutele, õpilaste liiklusohutuse koolitus, hädaolukordadeks valmisoleku ettevalmistamine ja tagamine, rahvatervishoiu edendamine ja tervislike eluviiside propageerimine, ettevalmistamine tegutsemiseks õnnetusjuhtumite ja katastroofide korral, liikmeskonna laiendamine ja Punase Risti liikumise põhimõtete tutvustamine, samuti rahvusvahelise koostöö tihendamine ja veredoonorluse propageerimine. Eesti Punane Rist on teinud tulemusrikast koostööd Soome, Rootsi, Norra, Taani, Saksamaa, Kanada, Ühendkuningriigi, Läti, Leedu, Valgevene ja Ukraina Punase Risti seltsidega.

Eesti Tervisemuuseumi kogudes on umbes 600 museaali, mis on seotud Punase Risti organisatsiooniga või kannavad selle sümboolikat. Esindatud on trükised, brožüürid, arvetšekid, diplomid, aukirjad, dokumendid, palju erisuguseid esemeid (rinnamärgid, käepaelad jpm) ning arvukalt fotosid EPRi tegevusest eri aegadel.

Eesti Tervisemuuseumi muuseumikoguga saate tutvuda Museaalide Infosüsteemis (www.muis.ee)