Kogude päevik #2: Õdede vormiriietus läbi aegade

Eero Kruusmaa
Peavarahoidja

Õdede vormirõivaste lugu saab alguse õenduse eriala tekkimisega 19. sajandi keskpaiku. Halastajaõdedele sobiliku vormirõiva alguseks saab pidada 1854. aastal alanud Krimmi sõda. Seal haavatud sõdurite eest hoolitsenud Florence Nightingale kandis haiguste eemalhoidmiseks puuvillast halli värvi pikkade varrukatega täispikka kleiti, mille sarnast kandsid tollal nunnad. Kleidi peale käis valge põll ning mõnel juhul kandsid õed ka peakatet. Rõivastuse juurest puudusid tollal täielikult mask ja kindad.

Järgneva paaril aastakümnel peegeldas vormirõivas halastajaõe tööd teinud naiste sotsiaalset staatust ühiskonnas. Läänes oli selle ameti pidajaks enamasti töölisklassi kuuluv üksik naise või lesk. Tsaari-Venemaal valisid naised selle ameti eelkõige religioossetel põhjustel või missioonitundest tulenevalt vabatahtlikuna. Mõlemal juhul asuti põetajana tööle ilma väljaõppeta, vajalike teadmisi ja oskusi omandati töö käigus.

Muutuma hakkas halastajaõdede profiil sajandi viimasel paaril-kolmel aastakümnel, mis tõi muutuseid ka vormirõivastusse. Käivitajaks olid esimeste õdedekoolide rajamine ning Rahvusvahelise Punase Risti loomine. Kahe viimase tulemusel muutus vajalikuks äratuntava vormirõiva loomine. Õdede koolide avamisega muutus ka seda ametit pidavate naiste vanuseline struktuur. Varasemalt seda ametit pidanud keskealiste naiste asemel asusid äsja asutatud õppeasutustesse õendust õppima peamiselt noored naised. Noorte naistega saabusid ka heledamad toonid ja moodsamad lõiked. Varasemate tumedamate toonide kõrval võeti kasutusse ka beež ja valge, ning sajandivahetuse paiku aina enam ka roosa ja sinine. 1870.–1880. aastatel hakkasid vormirõivad järgima tollast tsiviilrõivamoodi. Kleitide ülaosa muutus liibuvaks ning varem peamise rõivamaterjalina kasutatud vastupidavat villa hakkas aina enam asendama puuvill. Siiski ei peetud tollal moes olnud liibuvaid kleite ja korsette õdedele sobilikuks vormirõivaks. Muutused olid visad tulema, 19. sajandi viimastel kümnenditel leidis vormiriietuse juures püsiva koha vaid peakatte, needki eelkõige selleks, et õed oleksid paremini ära tuntavad.

Vabamad lõikeid hakati õdede vormirõivastel kasutama sajandivahetuse paiku. Uus sajand märgib ka aina enam standarditud, kuid ka professionaliseeruva ametirõiva teket. Enam ei püütud järgida moevoole, vaid taheti eristuva riietusega rõhutada ameti tõsiseltvõetavust. Ka peakatete tähendus muutus. Kui varem polnud peakatetel erilist praktilist eesmärki, siis nüüdsest muutusid peakatted suuremaks, kattes pead ja juukseid.

Mõningaid muutusi tõi õdede vormirõivastusse Esimese maailmasõja puhkemine. Riietelt kadusid kõik mittevajalikud nööbid ja õlakud ning välilaatsaretis polnud mõeldavad ka sätitud soengud. Vähem kanti ka ehteid. Solidaarsust sõduritega rõhutas ka välitingimustel vähem määrduv tumedat värvi välivorm, mille juurde käis põllel või käsivarrel asetsev punane rist.

Esimene Maailmasõda tõi suuri muutusi maailmakaardil, selle tulemusena sündis muu hulgas  Eesti Vabariik ning iseseisev tervishoiusüsteem. 

Õdede vormiriietus Eesti Vabariigis (1918-1940)

1912. aastal hakati Tartus Mellini kliiniku juures tegutsenud õdede erakooli vastu võtma eesti rahvusest tütarlapsi. Esimesele maailmasõjale järgenud Eesti Vabadussõjast võttis osa 323 halastajaõde, kellest enamuse moodustasid juba eestlased. Samal ajal alustati eestikeelsete õdedekursustega ka Viljandis. Kahe järjestikuse sõja tõttu oli Eesti Vabariigi sünnihetkeks vajadus õenduse järele selge.

Noores vabariigis peeti au sees sõdades kantud vormiriietuse lihtsust ja praktilisust, need jooned iseloomustasid ka tsiviilteenistuses tegutsevate õedede rõivaid. Õdedekoolide avamine Tartu Ülikoolis ja Eesti Punase Risti juures tähendas, et õdede riietuse tegumood ja värvitoonid hakkasid terves riigis  ühtlustuma. Väikseid muutusi vormirõivastusse tõid aga 1920. aastatel õdede kooli suundunud noored naised.  Naisõpilasi mõjutasid peamiselt Soomes ja Inglismaa haiglates praktikal olles nähtud rõivad ja toonased naiste emantsipatsiooni kajastavad moejooned.

Mõistagi ei andnud meditsiinirõivas palju võimalusi moevoolude järgimiseks. Üks väheseid viise seda ametit pidades ajaga kaasas käia oli varrukad üles keerata ning lõigata moderne lühike soeng. Ainukene tõeline muutus  vormirõivastuse juures oli kleidi seelikuosa lühenemine, mille tulemusel paljastus pahkluu. 

Arstiteaduse arengust tulenevalt suurenes rõivastuses hügieenilistel põhjustel valge värvi osatähtsuse. See väljendus nii jalanõude, sokkide kui ka seelikute puhul. Teise peamise seelikuvärvina kinnistus eri tooni sinine. Korrektse töörõiva osaks olnud suur, peaaegu tervet seelikut kattev põll ja peakate olid alati valged.

Üheks ametirõivastuse vaoshoituse põhjuseks oli ka seda ametit pidavate naiste vanus. Kuigi Eesti Õdede Ühingu õdede kooli võeti vastu kuni 25-aastaseid naisi, jäi see amet terve Eesti Vabariigi ajaks keskealiste naiste pärusmaaks. 1930. aastate keskel oli Eestis õeametis kõige arvukamalt esindatud vanusevahemik 40–44 eluaastat. Vaatamata naiste osakaalu kiirele suurenemisele sellistel traditsiooniliselt meeste poolt hõivatud tervishoiualadel, nagu farmaatsia ja arstiteadus jäi õendus naistekeskseks. 1936. aastal oli 528 õena töötava naise kõrval samas ametis vaid üks viiekümnendates eluaastates mees.

Sõdadevahelisel ajal polnud Eesti õenduserialal kasutatav ametirõivastus erinev mujal maailmas kasutusel olnust. Vormirõivas pidi peegeldama ühiskonna poolt  sellelt ametilt nõutavat distsiplineeritust, korreksust, professionaalsust, mis kokku andis konservatiivse ja praktilise tulemuse.

Õdede vormiriietus ENSV-s

Teine maailmasõda ning sellele järgnenud Eesti taasliitmine Nõukogude Liidu koosseisu räsis põhjalikult tervishoiusektorit. Sõja tulemusel oli drastiliselt langenud arstide ja õdede arv ning epideemiline olukord riigis muutunud trööstituks. Käsumajandus ja repressioonid koos eelmainituga tähendasid tervishoiusektoris kohati aastakümneid kestnud kvalitatiivset seisakut. Nõukogude Liidus kehtinud “Semaško süsteem” pani eelkõige rõhku kvantiteedile, mis väljendus voodikohtade ja meditsiinitöötajate arvu kiires kasvus, kuid ka tasuta ligipääsus raviteenustele. Rasked ajad tervishoius peatasid igasuguse arengu õdede vormirõivastuse juures. Jätkus juba sõdadevahelisel ajal välja kujunenud kleidimood, mida täiendas põll ja juukseid kattev tanu.

Sõjajärgsetel kümnenditel hakkasid teisel pool raudset eesriiet õdede vormirõivastus muutuma aina paljastavamaks. Kleitide seelikuosa kattis vaevu põlved ning kleitide käised lühenesid nii, et katsid napilt õlad. Ka kasutusel olnud peakatted ei katnud enam täielikult juukseid ning muutusid taaskord pigem  ametitunnuseks. Samuti loobuti ka põlledest, kui töö spetsiifika seda lubas.  

Samal ajal kasvas ENSVs arstide ja õdede arv plahvatuslikult, mistõttu võeti eesmärgiks ühtlustada kantavad tööriided. 1960. aastate keskel asus meditsiiniõdede vormirõivastusega tegelema äsja asutatud ENSV Meditsiiniõdede Selts. Selleks käidi Eesti riidevabrikutes sooviga leida sobivat riiet õdede kleitideks-kitliteks ning otsiti ka tööks sobivaid jalanõusid. 1971. aastal sel eesmärgil seltsi juurde asutatud töörõivaste komisjon jõudis tulemuseni kaks aastat hiljem, kui tootmiskoondis Eesti Meditsiinitehnika demonstreeris uusi vormirõivaid keskjuhatusele. Juhatuse liikmed ei jäänud esitatuga rahule. Järgmisel korral tulid tööriided kõneaineks kümme aastat hiljem. 

Vaatamata katsetele vananevat riidedisaini uuendada jäid riiete lõiked ja kujundus terveks nõukogude perioodiks suuresti samasuguseks. Õe ametiülesannete laienemine tähendas, et aina enam asendas põlle tervet kleiti kattev kittel. Suurimaks muutujaks oli peakate, mis kuuekümnendatel muutus taaskord tärgeldatuks ning kerkis juustest kõrgemale.

See-eest toimus 1970ndatel aastatel vabas maailmas õdede vormirõivastusega suurim muutus selle loomisest saadik – kleiti hakkasid aegamööda asendama püksid ja särk. Muutuse üks põhjusi oli meesõdede kasvav arv, kuid veelgi enam traditsioonilise õenduse teisenemine – senise riietusega oli seniajani kaasnenud “voodihaige patsiendi põetaja” kuvand. Uue identiteediga kaasnes uus töörõivas, mis pidi meditsiiniõest jätma mulje kui professionaalsest erialaeksperdist. Meditsiiniõdede eneste poolt algatatud muutustega sooviti saavutada võrdsus teiste meditsiinitöötajatega, sh arstidega. Just kirurgi tuunikat ja pükse meenutav komplekt tundus oma konservatiivsuses, lihtsuses ja praktilisuses ideaalse riietusena ka õdede igapäevatöös.

Riietusega seotud muutused jõudsid vähesel määral ka sotsialismileeri. Vaatamata sellele avastati Eesti taasiseisvumisel, et ollakse läänes toimuvast 30-40 aastat maas. Koos paljude teiste muutustega tervishoiusüsteemis võeti aegamööda üle uudne rõivastus, mis asendas varasemaid kleite, põllesid ja kitleid. Samuti loobuti igapäevatöös peakattest. Sellega lõppes kolmiku – kleit, põll ja peakate – enam kui sada aastat kestnud ajajärk.