Kogude päevik #8: Heino Gustavsoni ühe foto lugu kohalikus kultuuriloolises pildis
Eero Kruusmaa
Peavarahoidja
Vanade tuttavate asjadega taaskohtumine tekitab meis tihti siirast helgus- ja rõõmutunnet. 2021. aasta lõpul kirjutas Henry Küla (sünd. 1967) muuseumile ühest toredast mälestusest, mis meenusid talle nähes MuIS-is tuttavat fotot. Tema mälestused foto sünniloost on järgnevad:
“Pildi avastan 31.07.2021 veebist. Olen üllatunud ja samal ajal rõõmus, et armsast lapsepõlvekodust, kus elasin sünnist 1967 august kuni juuni 1982, on olemas väga vahva kaader. Ficki suvemõis ehitati ENSV ajal 6 korteriga elamuks ümber. Meie korter asub teisel korrusel vaatega järvele ja veepiirist 50 meetri kaugusel. Elamine koosneb kahest toast, köögist ja esikust kogupindalaga ca 23 ruutmeetrit. Praegune aadress Sõudebaasi tee 18 Tallinn, tolleaegne Sõudebaasi tee 6-5 on põlenud 3-4 korda.
Esimene põlemine oli 1982 sügis ja süütaja suure tõenäosusega minu isa… Ta oli peamine kahtlusalune ja miilits püüdis osalust tõestada, kuid tõendeid nappis. Hetkel on majast järel varemed ja praeguse omaniku osas käib täitemenetlus, mille raames kinnistu on müügis. Esimesel paaril kuul ajab foto mind segadusse, sest pildi dateeringuks märgitud 1970 aastal, mälu järgi vasakul pool asuvat abihoonet siis enam ei eksisteerinud. Sealhulgas mäletan, et puhast killustikteed ei olnud, vaid tõrvatud kate. Veel mõned detailid, mis viitavad varasemale ajajärgule. Seetõttu pildistamise aeg on minu jaoks pigem ennem 1965. aastat.
Ainuke „häiriv” komponent pildil, mis viitab uuemale ajale on katusel asuv televisiooniantenn. Teen järelepärimise tädile ja õele. Tema omakorda Edale, kes elas kõrval asuvas sõudebaasis. Kõik on minust vanemad. Küsimus – millisel aastal võiks foto olla pildistatud? Keegi ei mäleta mitte midagi! Kuniks 23. oktoobri hilisõhtuni… ja mälukaadrid on avatud tutvumiseks. Üksikasjalik mäletamise protsess vältab vahelduvalt oktoobri lõpuni. Mida enam detaile ilmub, seda täpsemaks pildid joonistuvad. 1968. aasta suvel (olen saamas varsti kaheseks) 4-5 meest paigaldavad katusele antenni, et majarahval oleks võimalik „TV-luksust” nautida. Maja ainuke televiisor on Õiel, kes vist juba tol ajal töötas haridusministeeriumis. Fotol asub Õie avar korter vasakul pool verandat. Meie pere saab pisikese kasutatud teleka 1969 aastal suve teisel poolel või sügisel. Isa käib katusel telerikaablit antenniga ühendamas. Järelikult foto ajatempel 1970 justkui peaks vastama pildistamise hetkele. Mälu kirjeldab, et on septembri viimane täisnädal 1970. aastal. Teispäev kuni neljapäev. Pigem neljapäev 24. september.
Olen 3 aastane. Ema on kodus, sest meile tuuakse sovhoosi poolt suur kott kartuleid. Emps saadab mind varakult kella poole üheteist paiku välja valvesse, sest äkki kartulid jõuavad kokkulepitust täistunnist 11:00 varem kohale. Väljas on hea olla. Kuigi on mõnevõrra niiske, aga külm ei ole, olen soojalt riides. Meie kandis liigub hommikuti väga vähe rahvast ja iga inimene on põhjalikku uudistamist ning vaatlemist väärt.
Umbes 10:40 ajal tuleb linnapoolt mööda Sõudebaasi teed pruunides viigitud pükstes, õhukese sügismantli ja heleda särgiga ning linnakingadega sale mees. Õlal rihma otsas kummaline „kandiline” kott. Kohe saan aru, et ta ei ole kohalik, vaid kuidagi tähtis tegelane. Kõnnib enesekindlal ja suhteliselt kiirel sammul. Vaatab tähelepanelikult vasakule ja paremale, tutvub ümbrusega. Ootan, et ta küsiks minu käest midagi, kus-mis asub, kuid ainult vilksamisi heidab pilgu, läheb majast mööda ja sõudebaasi poole. Vaatan talle veel pikalt järgi, äkki on ära eksinud…
Oskan üksi olla ja keskendun mängimisele. Kurvi tagant paistab 2-rattalise vankriga hobune ja laiaõlgne onu August. Ta jalutab suksu kõrval aeglasel, väärikal ja hoolikalt väljamõõdetud kindlal sammul. Otsekui sõjaväelasele kohane enesekindel kõnnak. Traditsiooniliselt on seljas pikk musta värvi aegu näinud nahkmantel, jalas rohekad sõduri või ohvitseri kalifeed, soni peas, läikima löödud kirsad ja alati pabeross suus. Tavaliselt ta hilineb pool tundi, mõnikord kuni poolteist tundi. Täna on väga täpne ja kohal 11:10. August jõuab minuni ja küsib: „Kus su ema on?” Olen ähmi täis ja arvasin, et suur kott kartuleid tuuakse ikka hiiglama kastiautoga! Imestan, et hobusel niipalju jõudu on. Jooksen tuppa emmet kutsuma. Emme tuleb rõõmsalt vankri juurde ja saabub ka kandilise kotiga mees. Nad kõnelevad isekeskis millestki. Olen väga häiritud ja nihelen, et linnamees meid segama on tulnud. Ma ei saagi Augustiga tähtsatest asjadest rääkida… Kui kummalisest kotist võetakse fotoaparaat välja ja sätitakse valmis, alles seejärel saan aru, et onkel tahab millegipärast pilti teha. Ema kamandab mu aia juurde. Vastumeelselt ja aeglaselt loivan eemale, kuid vargsi hiilin tagasi… Tahan ka pildile jääda… Emme on väga kannatlik ja saadab uuesti eemale. Augustist ja emast tehakse ühispilt. Edaspidised kaadrid on ainult töömehest hobusega. Heino on väga viisakas ja kutsub hobumeest korduvalt härraks. Kaks pilti eestvaates ja üks profiilis. Ajan rinna kummi ja manan paipoisi näo ette ning arvan, et nüüd on minu kord… Piltnik ei tee märkamagi. Olen pettunud ja ei saa aru, miks vana mees talle huvi pakub. Emme on mures, kuidas kartulid vankrist kätte saame. Tahab üksi võtta ja püüan abiks olla, kuid August haarab päratu koti sülle ja viib kergel sammul maja juurde. Mu imestusel ja hämmingul ei ole piire! Tal on rohkem jaksu kui hobusel! Olen sinnamaani kogu aeg arvanud, et 68 aastane on juba ätt, kes vaevu suudab käia…
Oleme kartulite varumisega hiljaks jäänud ning saame ühed viimased pabulad, mis sovhoosi hoidlas veel järgi on. Hind on krõbe, üks rubla ja 10 või 20 kopikat kokku, kuid laual peab söök olema. Õigel ajal ostetuna saanuksime 60-80 kopikaga koti. Ema teeb kiire arvutuse. Ise kasvatades oleks omahind 30 kopikat kott. Fotograaf palub vankri maja juurde ajada, et saaks järve äärest pildi teha. August on hobuse taga ja pildile jäävad jalad ning nahkmantel. Rahustab ja patsutab, et perutama ei hakkaks. Nii valmibki foto! Heino tänab viisakalt ja läheb. Kell on umbes 11:35.
Võib-olla on säilinud negatiiv täpse pildistamise kuupäeva ja kellaajaga, kus leiab minule teada olevad vähemalt viis fotot, aga äkki enamgi. Ei saa välistada, et piimamehest on tolleaegses ajakirjanduses lugu publitseeritud. Võimalik, et väike rahulolematus, et pildile ei pääsenud, on olnud üheks oluliseks teguriks, miks kümme aastat hiljem 13 aastasena võtan ise juba Smena kätte ja teen esimesed klõpsud. Fotograafiahobi on tänaseni. Seega iga lugu saab kuskilt alguse…
Tulen hobusega maamehe juurde põgusalt veel tagasi. Kadunud ema sõnul olla ta kunagi külanõukogu esimees olnud. Millise küla, ei oska öelda. Kõva töömees ja tundvat suurepäraselt ka sepatööd. Sõudebaasi tee 3, praeguse aadressiga Pikaliiva tn 3 asub pisike nn tep-plaatidega vooderdatud hall majake, kus külamees sageli peatub või isegi elab. Meie kutsume Oksari Mammi majaks ja tema lapselapsega käin vahel mängimas. Kuldsete kätega August on pensionil ja aitab sovhoosis erinevaid töid teha. Üks toimetustest on lähedalasuvast karjalaudast külarahvast värske piimaga varustada ja seeläbi sovhoosile väikest tulu tuua. Vankris on 1-2 alumiiniumist 40-liitrist piimapütti ja piimapäevad on 2-3 korda nädalas hommikupoolikul umbes kella üheksa ja kümne vahel. Aegapidi muutuvad piimaringid hõredamaks. Esiotsa kaks korda nädalas ühe pütiga. Seejärel kord nädalas ja viimaks ainult tellimuse peale.
Rahvas käib tööl valdavalt linnas ja söögikraam tuuakse poest. Külmutuskappide levikuga 60ndate lõpust kuni 70ndate alguseni ostuharjumused muutuvad ja kiiresti riknevat toitu ei hoita enam keldris. Samal ajal lähim suur ostukoht on Mustamäel, nn Szolnoki kauplus. Sovhoosi enda piiratud valikuga pood on teisel pool järve. Meie tellime põhiliselt piima ja köögivilju. Kord kuus on nn lihapäev ja värsket kraami saame otse karjalauda kõrval olevast väikesest sigalast. Paraku liha alati ei jätku. Ilmselt läheb eelisjärjekorras „sakstele” jaotamiseks ning süveneb varastamine. Paar korda aastas jagub kanalast ka mune. Postiljon käib neljarattalise hobuvankriga, mis on üsna kiire liikumisvahend. Kui kirjakandja vahel haigestub, siis töö võtab ajutiselt üle August oma 2-rattalisega. Hobu on vana, mistõttu liikumine aeglane. Sellel perioodil peame söögipoolise hankimisega ise hakkama saama. Vist 1973. aasta veebruari esimesel poolel põhikohaga postimees haigestub ja kohusetundlik August võtab oma suksu ning vankriga juhtimise üle. Märtsis ta külmetub ja haigestub raskelt ning märtsi lõpus sureb. Mõne nädala pärast alustatakse korraldatud postivedu autoga. Hobuvankriga August vajub aegapidi sügavasse minevikku…”
Põhjus, miks Gustavson seda maja tol päeval pildistama läks peitus maja varasemas ajaloos. Nimelt kuulus Harku järve ääres asuv maja apteekritest perekond Flickile. Nad kasutasid seda kui oma suvemõisa. Heino Gustavson (1923-2005) on tuntud kui Eesti tervishoiu ja farmaatsia ning toiduainetetööstuse- ent ka kindlusehitiste ajaloo- ja kodu-uurijana. Ta on kümnete ajalooteoste autor.
Foto Eesti Muuseumide Veebiväravas: https://www.muis.ee/museaalview/2142025
THM F 1422
