Seda oleks väga keeruline teha, kuna inimene ei ole ainurakne isend. DNA on juhis, kus on kirjas kuidas rakk saab ehitada valgud – ehk “tööriistad” erinevate ülesannete täitmiseks. Rakud on üsna iseseisvad ja igas rakus on oma tuum – komplekt DNA-t, mis on ühe inimese piires täpselt samasugune (v.a. sugurakud). Kui rakk on suuremõõduline, näiteks lihasrakk tal võib olla ka mitu tuuma, et võrdselt juhtida enda osad. Me saame kanda osa gepardi DNA-t inimesele, aga ainult mõne raku sisse. Loote arengul on küll aeg, mil loode on ainurakne. Kui sel hetkel teha muudatused DNA-s, siis need kanduksid need edasi igasse rakku. Sellised katsed ei ole aga lubatud, sest need lähevad vastuollu teadustegevuse eetika normidega.

See küsimus on inimesi alati huvitanud. Kuna tunnetus on väga isiklik kogemus ja surnud inimese käest seda teada ei saa, siis esimeseks info allikas olid inimesed, kes tulid tagasi kliinilisest surmast. Kliiniline surm on lühike aeg, mil süda enam ei tööta, kuid veres on piisavalt hapniku aju elus hoidmiseks. Kui arstidel õnnestub süda tagasi tööle saada, naaseb inimene tagasi elavate sekka. Liikumine läbi tunneli valguse suunas, lendamise tunne, rahulikkus ja lepitus kogemused, mida kirjeldavad enamik kliinilist surma seisundi läbinud inimesed. Teistest organitest sureb aju esimesena ning ajus toimub ka tunnete analüüs. Aju füsioloogia kirjeldab protsesse, mis toimuvad ajus ja seletab kliinilise surma kogemust meditsiini keeles. Tervisemuuseumi näituseala “Loomulik surm” annab väikese ülevaade, ka sellel teemal.