NEMO 2025 konverents: muuseumi avatud keskkond aitab noori toetada teemadel, mida ühiskonnas sageli välditakse
26.–29. oktoobrini toimus Taanis NEMO (Euroopa muuseumiorganisatsioonide võrgustiku) iga-aastane konverents, mis tõi kokku muuseumitöötajad ja kultuurivaldkonnas tegutsejad üle kogu Euroopa. Sel aastal oli fookus küsimusel, kuidas saavad muuseumid toetada inimeste heaolu ja vastupidavust nii külastajate kui ka oma töötajate seas. Tervisemuuseumi muuseumiõpetaja Lea Pavlov annab konverentsist ülevaate.
Arutelud tõid esile, et muuseumid on üha enam keskkonnad, kus pakutakse kogukondlikku tuge, luuakse emotsionaalset turvatunnet ja avatakse teemasid, mida ühiskonnas kiputakse vältima. Kõlama jäid mõtted mängulisusest, hoolivast organisatsioonikultuurist ja koostööst tervishoiuvaldkonnaga, mis aitab muuseumidel muutuda oluliseks partneriks inimeste tervise ja heaolu toetamisel.
Sellest laiemast arutelust lähtuvalt oli ka Tervisemuuseum tänavu esindatud paneelis „Inside out: Youth wellbeing and representation in cultural institutions“, kus fookuses olid noorte heaolu, esindatus ja küsimus, millist rolli saavad kultuuriasutused noorte toetamisel kanda. Paneelis osalesid muuseumiõpetaja Lea Pavlov (Tervisemuuseum), tantsukunstnik ja õpetaja Hanna Kushnirenko (Itaalia/Ukraina), kaasaegse kunsti muuseumi S.M.A.K. esindaja Arno Major (Belgia) ja digiplatvormi myCulture looja Vera L. B. Grablechner (Austria). Arutelu juhtis NEMO esindaja Hanna Belz.
Tervisemuuseumi panus keskendus sellele, kuidas avatud ja stigmavaba keskkond aitab noori toetada eriti neil teemadel, mida ühiskonnas sageli välditakse – keha, seksuaalsus, tunded ja suhted. Muuseumi kogemus näitab, et noored vajavad ruumi, kus nad saavad oma küsimusi esitada ilma hirmu, häbi või hinnanguteta. Sageli on just muuseum üks esimesi kohti, kus noored saavad neid teemasid arutada ausalt ja vabalt.
Tervisemuuseumi seksuaaltervise tunnid tuginevad dialoogile ja päriselt kuulamisele: tundides ei anta valmis vastuseid, vaid luuakse turvaline arutelu, kus noored saavad anonüümselt küsida, kahelda, mõelda kaasa ja ise suunata, millest räägitakse. Ning ebamugavus ei pea olema takistus, sageli on see hoopis märk sellest, et räägime millestki väga olulisest. Rasked teemad on osa kasvamisest ja muuseum saabki olla koht, kus keerulisi teemasid käsitletakse turvalises ja toetavas õhkkonnas.
Sama oluline on see, et me ei eelda end teadvat kõiki vastuseid. Teadmised, sh noorte kogemused ja keelekasutus, muutuvad pidevalt ning ka muuseumiõpetajad õpivad koos õpilastega. See muudab tunni partnerluseks, mitte ülevalt alla õpetamiseks, ja annab noortele võimaluse tunda end kaasatuna ja päriselt kuulduna.
Vestluses tõime välja ka selle, kui tähtis on organisatsioonisisene õhustik. Kui meeskonnas on avatud, stigmavaba ja hooliv suhtumine, kandub see loomulikult üle ka tundidesse, luues noortele rahuliku ja usaldusliku õpikeskkonna.
Kokkuvõttes toob Tervisemuuseumi kogemus selgelt esile, et muuseumid võivad noorte elus olla oluline tugisammas kooli ja pere kõrval. Teaduspõhine, stigmavaba ja hooliv muuseumikeskkond aitab leevendada ärevust, tugevdab autonoomiat ja toetab noorte vastupidavust – just neid oskusi, mida praegune põlvkond eriti vajab.