Tantsimine ja õnn: German Frolov

Loomingu ja õnne vaheline seos pole ilmselt kellelegi võõras. Mõtete kirjapanek aitab meil neid paremini korrastada ja peegeldada. Joonistamine on vabastav ning võib võib viia meid oma sisekosmose väljendamiseni või olla vahendiks välise maailma tõlgendamisel. Aga kuidas väljendada oma kõige sügavamat sisemaailma liikumise kaudu? Sellele küsimusele vastavad Tallinna Ülikooli koreograafiatudengid, kes filmisid sel kevadel õnnehetkedest inspireeritud tantsukompositsioone. Jagame teiega German Frolovi tööd “Anonymous” ning esitasime autorile ka mõned küsimused tantsimise ja õnne osas.

Mis viis sind tantsimise ja koreograafia juurde?

Enne ülikoolis õppimist tegelesin professionaalselt iluuisutamisega. Viimased 2 või 3 aastat oli eesmärgiks saada maailmameistrivõistlustele. Kui hakkasin mõtlema oma suurematest õnnehetkedest, tuli kohe pähe moment, mil sain oma eesmärgi saavutatud ja läksin võistlustele, millest unistasin. Koreograafia ülesehituse protsessis sain aru, et kõige soojemad mälestused jäid minul mitte selle juurde, et sain oma eesmärgi kätte, vaid selle juurde, kuidas ma liikusin sinnani.  Tantsimise ja koreograafia juurde viis eesmärgini liikumine. Kuidas sa iga päev üle ärkad ja edasi liigud – nii teed ennast iga tegevusega paremaks.

Mida võiks meile tants inimseks olemise juures õpetada?

Tants võiks õpetada meid alati edasi liikuma. Ükskõik kui palju ebaõnnestumisi ja negatiivset juhtub. Kõik on võimalik, kui sa tõesti seda soovid ja teed kõik, et seda saavutada. Kui ei tule välja teiste vigadest õppimine, õpi enda vigadest. Aga selleks, et aru saada, mis on viga ja mis on võit, on vaja tegutseda.

Milline on sinu jaoks tantsu seos õnne ja vaimse tervisega?

Minu jaoks tants on nagu psühholoog. Kui sa ei oska midagi sõnadega seletada või sellist sõna pole isegi olemas, võid sa rääkida sellest tantsuga. On see midagi head või halba, liigutused räägivad kõigest, millest sa soovid ise rääkida.

Sinu tantsuvideo “Anonymous” ütleb juba paljuski oma pealkirjas ära, millega tegu. Mis ajendas sind sellist teemat koreograafia ja liikumise kaudu käsitlema?

Tantsuvideo filmikangelane ei tea kes ta on. Ta otsib oma teed elus, otsib, mis nägu talle sobib. Minu mõte oli näidata julget inimest, kes ei oska istuda ühel kohal ja ei karda astuda pimedusse.

Valgust kangelase näole on vaja selleks, et peita tema emotsioone. Keegi ei tohi näha, mis toimub tema vaimus, kedagi ei peaks see huvitama. Ta soovib näidata inimestele ainult oma tegevust.

Samas on see valgus tema jaoks ainuke terves maailmas. Kangelane liigub sinna, kuhu see valgus näitab ja teda viib.  Filmi lõpus tunneb kangelane, et ta saavutas kõik, mida soovis. Nüüd saab ta olla rahul ja näidata oma tõelist nägu. Selles kohas oma elus ei karda ta näidata, kes ta on ja kuidas ta välja näeb.

Anna üks soovitus tantsuhuvilistele.

Kallid tantsuhuvilised, ärge olge vihased tantsude ja pojektide peale, mis teile ei meeldinud. Nende mõte on tekitada teis emotsioone, mis võivad olla väga erinevad. Kõige õudsem tantsimises on see, kui pärast etendust inimene seda ei mäleta.