Kui paljudes riikides peetakse isadepäeva juuni kolmandal pühapäeval, siis Eestis tähistatakse isadepäeva novembrikuu teisel pühapäeval. See on perekondlik pidupäev, millega austatakse ja tunnustatakse isasid ja vanaisasid või mehi, kes on meie elus täitnud isa rolli. Tähtpäev, millega märgitakse meeste rolli laste kasvatamisel ning avaldatakse tänu isadele ja vanaisadele. Nagu emadepäev, on ka isadepäev alguse saanud eelmise sajandi algul Ameerika Ühendriikidest. Eestis hakati isadepäeva tähistama 1988. aastal.
Head suhted lähedastega on olulised igas vanuses inimestele, eriti eakatele. Margus Mikomägi meenutab Tervisemuuseumi näitusel edukast vananemisest “Hüvasti, noorus!” niimoodi: ”Me kõik elame oma elu töökeskselt. Kui seda tööd ühel hetkel ei ole, jääme üksi. Ka see rõõm, aktiivne sportimine, matkamine, reisimine… mis parematel aegadel vaba aega täitis, on ära võetud. Ei jaksa. Kord kähvasin oma vanale isale, et mis ta muretseb, kui ei jaksa enam võrkpalli mängida, mängigu siis bridži või malet. Ta vaatas mind pikalt ja küsis: „Kellega, poeg? Vanad sõbrad ei jaksa ja noorematel pole aega. Kõik elavad enda elu.””
Praeguseks teame, et vananemismuutuste kiirus ja sellega toimetuleku kunst on suuresti seotud inimese elu- ja mõtteviisiga. Füüsiline aktiivsus, vaimsed tegevused, rikastavad suhted ja elurõõm aitavad kauem head vormi säilitada. Võimalus jagada rõõme, muresid, unistusi ja pettumusi aitab eluga toime tulla. Inimene kuhtub, kui ta ei taju ümbritsevate inimeste hoolivust. Üksildus ja sotsiaalne eraldatus on üks sagedasemaid varajast surma soodustavaks põhjuseks. Helista täna isale ja vanaisale. Veel parem, mine talle külla või minge koos välja. Kasvõi muuseumisse.
Palusime Tervisemuuseumi tööperel rääkida oma isadest. Aitäh jagamast.
Pildil oleme mina ja mu isa Arvi reisil, mille talle ise kinkisin. Minu jaoks oli see suur saavutus ja tema mängis kogu hingega kaasa. Meil on jõulutraditsioon minna igal aastal maale ja teha üheskoos pilti koos meie kutsa Dantega, kes pole siiani kordagi tahtnud olla fotogeeniline. Oleme koos teinud katse juua elu kõige halvemat õlut ja võistluse, kumb suudab seda maitset suus kauem kannatada. Minu isa on paljudes asjades mu parim sõber.
Minu isa Urmas on isa kahele tütrele ja Taadu 4 lapselapsele. Ta on väga hea ja toetav isa ning suurepärane vanaisa ja naljanina oma lastelastele. Kuna olen elupõline rahvatantsija, siis algklassides toimusid trennid pärast koolipäeva õhtuti teinekord kella 21-ni. Pimedatel sügis- ja talveõhtutel viis isa mu alati trenni ja ootas mind kaks tundi, kuni trenn läbi sai, et siis koos koju minna. Ta on ikka öelnud, et siin elus ei tule midagi niisama, tuleb teha tegusid, siis saab ka seda, mida hing ihkab. Pilt on tehtud 2013. Aastal, mil lõpetasin Tartu Ülikoolis esimesed magistriõpingud
Minu isa Vello, kes nooremale põlvkonnale oli papi. Tänaseks on ta meie hulgast lahkunud, aga meelde on jäänud tema abivalmidus aidata mind koolitöödes. Talle meeldis ehitada ja oma kätega parandada asju, samuti õpetada elutarkusi nooremale põlvkonnale. Mina olen pildil 1-aastane
Minu isa Andrei kõrval olen õppinud, et kõigele on olemas lahendus ja enamik probleeme lahenevad teibi või šokolaadiga. Meile meeldib siiani koos asju ehitada, olgu selleks Lego või IKEA kapp. Vahel lõpetame lihtsalt naeruga, siis kui midagi ei püsi koos päris niimoodi, nagu plaanitud.
Lapsepõlvesuved veetsime alati Saaremaal, minu ema sünnikodus. Ehitasime papsiga männikoorest purjekaid, käisime kalal ja metsas marjul ning seenel. Seal kadakate vahel õpetas paps mind ka autoga sõitma, vasaraga naela plangu sisse lööma ning kala suitsetama. Need olid toredad suved, mil ema ja õega juba juunikuus maale sõitsime ning sügisel kooliajaks taas linna tulime. Sel õhtul, mil isal puhkus algas, ootasime talu väravas suure vahtra otsas, millal ta mandrilt saarele jõuab ja kuldkollane Lada 2013 külatänakus kadakate vahel paistma hakkab.
Muuda teksti suurust
100%
Kas suurendada kontrasti?
