Sünaps #83 - Kristjan Kask: Näotuvastus ja küsitlemise kunst
Kuidas aju nägusid töötleb? Milles väljendub näopimedus ja kas nägudemälu on treenitav? Kuidas mõjutab nägude tuvastamise võimet stress ja alkohol? Mis aitab möödunud sündmusi võimalikult täpselt kirjeldada? Millised on viimaste aastakümnete peamised arengud ülekuulamispsühholoogias? Saates räägib oma uurimisvaldkonnast Tallinna Ülikooli õiguspsühholoogia dotsent Kristjan Kask.
Sünapsit saad kuulata ka:
Uuri juurde:
- Kristjan Kask “Tuttav või tundmatu. Näotuvastus psühholoogias ja õiguses” (2024, kirjastus Argo);
- Kristjan kask “Kui seinad räägiksid: küsitlemise kunst” (2019, kirjastus Argo).
Sünaps on Eesti Tervisemuuseumi taskuhääling, mis vahendab ja ühendab lugusid inimkehast, meditsiiniajaloost ja popkultuurist. Sünapsile tasub kõrv peale panna, sest analoogsete lühilugudega kostitame teid edaspidigi. Seni olge terved ja kohtumiseni Eesti Tervisemuuseumis!
Sünaps on eetris juba aastast 2021 ja saadete hulk ligineb sajale. Oleme väga tänulikud kuulajatele, kes annavad tehtule tagasisidet ning esitavad oma ideid ja ettepanekuid edasiseks. Nii saab Sünapsi teostus veelgi enam meeltmööda ja sisukam. Aitäh, et meid kuulad ja jagad saateid nendega, kellele teema võiks olla huvitav ja kasulik. Oma arvamust saadete kohta saad avaldada ka Tervisemuuseumi Facebooki lehel ja Spotifys.
Kuidas me ajus nägusid töötleme?
See on hästi mitmeastmeline protsess. Ühelt poolt, esimene ots, et üldse saada aru, et tegemist on inimesega ja näoga. Sealt edasi on erinevad aspektid, mis selle näoga kokku käivad. Kas nägu on mulle tuttav või tundmatu? Kui see peaks olema tuttav, siis kellega on tegemist. Oleme ilmselt kõik kogenud, kuidas tänaval tuleb keegi vastu ja ütleb tere. Ja jääme siis mõtlema, et kes see inimene on. Vahepeal tuleb ka meelde, et ma tean seda inimest, aga mis ta nimi on või kus ma teda kohanud olen või kellena ta töötab, see jällegi ei tule meelde. Need ongi erinevad alaosad.
Võõra näo puhul hakkame seda talletama, et ta jääks meile meelde. Kui hiljem on tarvis seda kirjeldada, võib olla päris keeruline, eriti aja möödudes. Millal annab inimene kõige täpsema tunnistuse või millal me suudame kõige täpsemalt kirjeldada kellegi nägu?
Seal on mitu erinevat aspekti. Üks on tõesti see, et me töötleme nägusid tervikuna, aga teatud juhtudel võime hakata neid töötlema ka tükkhaaval. Näiteks teisest rassist nägude puhul. Praeguste teadustulemuste valguses tundub, et meie taju õpib arengu käigus, millised on tavapärased näod, kes meie ümber viibivad. Kui siis mõni nägu sellest väga erineb, siis me enam tervikupõhist töötlust ei rakenda, vaid rakendame tükkhaaval töötlust, mis tähendab, et me vaatame, kas inimese silmi või nina või suud või mingid muud tunnust suuremal määral ja üritame neid kuidagi eristada. See tähendab ka seda, et selline töötlus võtab rohkem aega ja seal võib ka rohkem vigu olla. Kui me reisime näiteks Ida-Aasiasse või Aafrikasse, siis meile seal nähtavad näod võivad alguses tunduda kõik ühtemoodi. Tunnused, mida me Eestis nägude omavahelisel eristamisel kasutame, ei pruugi seal töötada. Meie osas mängivad küllaltki palju rolli, näiteks silma võrkkesta värv või siis juuste värv. Aga, kui juuksed ongi mustad ja silmade värv on tume, siis peaks kasutama hoopis mingeid muid tunnuseid.
Teine osa on tõesti näokirjeldus ehk siis kas ma tunnen ära nägu või mitte? Näo kirjeldamine on tegelikult meile päris raske. Sest kui me nägu tajume tervikuna, siis lauseid me moodustame ikkagi tükkhaaval. Me ei saa ühte lausesse kõike korraga sisse panna ja seal hakkame jälle kasutama sellist tükkhaaval töötlust, mis võib tähendada seda, et meil ei ole väga palju sõnu näo väga detailseks kirjeldamiseks.
Iseasi on muidugi ka see, et kui me nägu kirjeldame, et missugune kujutluspilt hakkab tajujal tekkima. Sest meie enda peas võib see nägu, näo kujutis või representatsioon olla ühetaoline, aga tajuja võib sellest ju läbi me kirjelduse hoopis teistmoodi aru saada.
Ja see ajaline määratlus — siin võib ikkagi öelda, et mida rutem, seda parem.
Paari päeva jooksul, alates inimese nägemisest on mälu tunduvalt parem, kui nädalate või kuude pärast. Kui mõtleme tavalisele kriminaalmenetlusele, võib see vahe olla ikkagi nädalaid või kuid ja see mõjutab täpsust juba suurel määral. Pigem hakkab seal rolli mängima, kui hea see originaalne mälupilt meil on. Kui palju seal on infot, mida me oleme salvestanud.
Millal ja mis kontekstis toimub inimese tunnistuste võtmine õigussüsteemis?
Enamjaolt, on inimesed kriminaalõiguses tunnistajad, kannatanud või kahtlustatavad.
Sõltub, kui ruttu inimest üle kuulatakse, millist infot ta seal siis nende nähtud inimese või inimeste kohta anda oskab. Sellest lähtuvalt, saab menetleja otsustada, et kas äratundmiseks esitamise protseduuri on otstarbekas läbi viia või mitte. Oleneb hästi palju, näiteks kui see inimene on tuttav ja ma oskan ta nime öelda, siis see on üks olukord. Aga kui ta on mulle tundmatu, aga menetlejal, on teatud kahtlustus kellegi suhtes, siis on see protseduur juba asjakohasem. Kõige olulisem faktor on ikkagi see, millised on tingimused, kus see tajumine toimus. Ehk siis alvestamine ja kui detailselt, on ülekuulamisel seda kahtlustatavat kirjeldatud. Kui kahtlustatava kirjeldus on hästi lühike või ei mäletagi midagi, siis vähemalt psühholoogiateadlased soovitavad siis äratundmiseks esitamist mitte läbi viia, sest see võib tekitada inimesel mõne valekujutluse võrrelduna täpse tuvastamisega.
Millised psühholoogilised tegurid tuvastamist mõjutavad? Oletame, et inimene on sattunud relvatoru ette ja kirjeldab olukorda järgmisel päeval. Kuidas selline seisund mõjutab inimese võimet mäletada ja meenutada?
Kuulen siin kaht märksõna — üks on stress ja teine on relv. Kui me räägime stressist, siis selle mõju inimese mälule võib olla hästi erinev. Mõnele see stressitekitav olukord tõesti pärsib nii salvestamist kui hilisemat meenutamist. Aga mõnele see stressirohke olukord pigem soodustab salvestamist, kuna see olukord erineb sellest, mida me igapäevaselt tajume.
Omaette faktor on relva olemasolu, mille kohta kirjanduses öeldakse ka relvafookuse efekt.
Kui kuriteo ajal on tajuja poole suunatud relv, siis kipub inimene vaatama rohkem relva kui seda inimest, sest hindab olukorra ohtlikkust endale ja siis võib olla olukord, kus selle inimese nägu ja temaga seonduv jääb tunduvalt kehvemini meelde. Seda mõjutavad kaks faktorit. Uuringud on leidnud, et neid üksteisest välistada ei saa — üks on ohtlikkuse moment ja teine on uudsus – ehk igapäevaelus me ei oota, et keegi suvalisel hetkel relva välja tõmbab, mõlemad mõjurid on siin olulised.
Kuidas mõjutab alkoholijoove?
Alkoholijoobega uuringuid on raskem läbi viia, kuna tuleb vaadata ka inimeste heaolu.
Uuringud näitavad, et kui katseisikud on kas nõrgas või mõõdukas joobes, omab see inimese tuvastamisele väga väikest mõju, kui üldse. Mõõdukas joove juba natukene rohkem. Aga milles see avaldub, on see, et inimese mälu sündmuse suurte detailide osas jääb ikkagi üpris täpseks, efekt avaldub pigem nägemisvälja ääres olevates või perifeersetes detailides. Neid detaile ei pruugi inimene mäletada.
Oletan, et paljudele seostub inimeste tuvastamisega esmalt mõni Hollywoodi film, kus ruumi on kutsutud hulk värvikaid karaktereid ning tunnistajalt küsitakse, et kas süüdlane seisab teie ees. Ja kui seisab, siis milline ta on. Kas äratundmiseks esitamise rida on kasutusel ka Eesti praktikas?
On ikka, see on üks tõendite kogumise liik, nagu ka ülekuulamine. Kui mõelda ajalooliselt, siis see nii välja nägigi, et on inimesed ja siis tunnistaja peab näitama, et kes ja kas üldse, on süüdlane seal ruumis. Nüüd läbi tehnoloogia arengu, on läinud tuvastamine ka juba kas fotode või videode põhiseks. Vahetult tuvastamist, kus kahtlustatav ja talle sarnased inimesed on ühes ruumis ja inimene teises ruumis neid vaatab ja teeb oma otsuse, kasutatakse järjest vähem, kuna see on kõige keerulisem korraldada, et nad kõik samal hetkel seal oleksid.
Fotodel vaatab inimene kahtlustatavat ja talle sarnased inimesi ning teeb oma otsuse.
Suurbritannias on mindud ka seda teed, et kahtlustatavatest tehakse lühikesed videoklipid. Mis on natuke loomulikum võrreldes fotodega, sest fotodel me näeme ikkagi staatilist hetke, aga kui kuritegu on toime pandud, siis me ju võime näha seda kurjategijat mingi nurga alt, mitte kenasti otsevaates passipildi formaadis. See kõik lõppeb ikkagi sellega, et kui palju on ajju meil infot salvestunud. Ehk kui on olnud pime aeg, nähtavus kehv ja distants kauge, siis ongi suhteliselt vähe infot salvestunud ja siis me võib olla võimegi öelda või teha ka juba oletuse lähtudes oma varasemast kogemusest. Kas tegemist oli mehe või naisega, aga isegi see võib olla juba oletus.
Oluline osa on ülekuulamisel, kus tegelikult saabki välja selgitada, et mis need asjaolud olid ja kas äratundmiseks esitamise läbiviimine on õigustatud või võib see selle pildi veel segasemaks teha. Ohukoht on siin just see, et et inimene valib reast välja kellegi ja ta ei ole selles ka väga kindel.
Sageli jäävad meile meelde välised tunnused nagu näiteks soeng, mis võib olla väga kiiresti muudetav.
Jah, juuksevärv ja soeng on ühed kõige kiiremini muudetavad tunnused ja seetõttu, kui me üritame teadlikult nägu meelde jätta, peaksime hästi palju vaatama näo sisemisi tunnuseid ja nende omavahelist paiknemist. Juuksed saab ka ära katta ja siis need tunnused enam ei tööta.
Mille põhjal inimesed äratundmiseks esitamise ritta valitakse?
Lähtudes teadusuuringutest, võib välja tuua mitu olulist punkti. Üks on kindlasti see, et kõik need kurjategijale sarnased inimesed peavad vastama selle isiku kirjeldusele ja nad võiksid olla kõik sarnaselt riides. Mitte selles riietuses, kui kuritegu toimus vaid mingis muus, aga ühtses riietuses. See teeb rea kurjategija mõttes natukene õiglasemaks, sest kui me valime neid inimesi ritta väga juhuslikult või sarnasusel põhinevalt, siis me võime ka lõpuks saavutada tulemuse, kus isegi inimene, kes kuritegu ei ole näinud, valib rida vaadates ikkagi selle kahtlustatava sealt välja ilma mitte midagi teadmata ja see on koht, mida me teadusuuringutes väga hoolega jälgime ja enne eksperimendi läbiviimist testime. Näiteks kas see nägu, mida me siis nii öelda tembeldame kurjategijaks, et kas see võrreldes temaga sarnaste nägudega jääb inimestele natuke paremini meelde või mitte. Sest kui see nägu millegi poolest ikkagi eristub ja inimesed teda sagedamini välja valivad, siis võib see tähendada, et eksperiment on juba eos läbi kukkunud, sest lihtsalt need asjaolud on sellised, et üks inimene jääb natuke paremini meelde kui teised.
Sõnadesse on seda raske panna, sest mängu tuleb seesama tervikupõhine tajumine ja kui räägim näiteks fotodest, siis ka nende kvaliteet. Fotod peaks olema omavahel tehniliselt võrreldavad, sest vastasel juhul, kui seal on juba erisused kas valgustuses või taustas, siis me võime samamoodi hakata oletama. Kui viiel fotol on ühesugune taust ja kuuendal natuke teine, siis võib mõelda, et midagi seal juba võiks toimuda. Sellised pisidetailid on eksperimentide puhul hästi olulised.
Kui inimene satub olukorda, kus tal on vaja anda tunnistust ja kedagi kirjeldada, siis millised nipid teda aitaks ning millele tasub tähelepanu pöörata?
Paremini ja teadlikumalt aitab meil salvestada näiteks märkmete tegemine. Kõik olulisemad asjad kuskil talletada ja neid kasutades hiljem hakata meenutama.
Välisriikides kasutatakse seda struktureeritud meetodina mõningate kuriteoliikide puhul. Kui ongi näiteks selline pangarööv, kus on palju pealtnägijaid, et siis võimalikult ruttu kõik pealtnägijad saaksid oma enda mälestuse vähemalt märksõnadega kirja panna. Sest, kui hakkame teiste inimestega rääkima, kes seda sama asja on näinud, siis igaüks mäletab seda sündmust ikkagi natuke erinevalt. On mõned asjad, mida meie mäletame, teised ei mäleta, mõned asjad vastupidi ja siis need faktid hakkavadki meie peas segunema. Eriti käib see ülekuulamise kohta, aga inimese välimuse kohta samamoodi, et kui me näiteks inimese välimusele ei olegi pööranud väga palju tähelepanu ja keegi ütleb, et nägu ei olnudki võimalik näha, sest tal oli kiiver peas. Ja meie seda kiivrit ja mäleta, siis selleks ajaks, kui me ülekuulamisel hakkame meenutama, võime me samahästi mäletadagi, aga tal oli kiiver peas ja ja seal ei olegi midagi mäletada, sest meie enda selline autentne mälupilt selle kurjategija suhtes puudub. See on ka meile mälu mõttes loomuomane, et me tahame neid lünki oma mälus täita. Me tahame aru saada. Ja kui see ei ole võimalik, siis me üritame väljast seda infot leida. Mis siis meie mälupilti ka sobituks ja aitaks täielikumaks teha, aga kas need fragmendid, mida me siis enda autentsele mälupildile juurde paneme, on ka täpsed? See on nüüd hoopis iseasi ja tavaliselt need ei ole.
Kas teile meenub mõni näide, kus tunnistuse täpsus on mänginud erilist rolli?
Kui mõtleme, kuidas inimestetuvastamise uurimine õiguspsühholoogias on arenenud, siis see võibki olla näiteks nende ridade koostamine ja läbiviimine. Kui me tunnistajale või kannatanule ikkagi väga konkreetselt ei ütle, et sinu poolt nähtud inimene võib siin reas olla, aga ta ei pruugi siin olla, siis ta võibki arvata, et nendest kolmest keegi on ja ta peab ikkagi selle valiku tegema, tundes, et muud võimalust polegi.
Väidetavalt pandi kunagi toime üks rööv, milles kasutati relvana külmutatud kana. Misjärel tunnistajad mäletasid seda kana, aga keegi ei mäletanud eriti selgelt inimese nägu…
Jaa, see oli üks tore uuring, mis tehti paarkümmend aastat tagasi Ameerika Ühendriikides seoses just relvafookuse efektiga ja kus manipuleeriti tunnustega, mis haaraksid endas uudsust, ohtlikkust või mõlemat. See külmunud kana oli siis uudsuse näide. Kui see kana on ka suur, võib seal juures olla veel ohtlikkuse komponent. Kui relvafookuse uuringud on tehtud, siis kokkuvõte praeguseks hetkeks on selline, et need mõlemad faktorid on olulised. Nii uudsus kui ohtlikkus. Ei saa konkreetselt öelda, et üks neist oleks määratult olulisem kui teine. Me ikkagi eeldame igapäevaelus tegutsedes mingeid asju ja siis see uudsus võib ka siis sellele baseeruvalt tähelepanu rohkem endale tõmmata, sarnaselt ohtlikkusega.
Pöörame ette ka teise kaardi ja mõtleme küsitlejale. Millised on võimalikult tõetruu ütluse võtmise parimad praktikad? Mida teha, mida vältida?
Uuringud näitavad, et kõige täpsema ütluse annab tunnistaja siis, kui tal lastakse oma sõnadega rääkida. Selle kohta ütleme vaba meenutus ja see tähendab, et inimene saab alustada kirjeldamist täpselt sealt, kus ta kas mäletama hakkab või mis talle kõige olulisem tundub. Kui me mingit sündmust kirjeldame, siis me ei pruugi seda teha heas kronoloogilises järjekorras, vaid pigem nii nagu meil on kõige paremini meeles või on meile miskit pidi oluline. Alles siis, kui inimene on saanud oma sõnadega võimalikult palju juhtunut meenutada, hakata täpsustama avatud küsimustega: mis kus, millal, kuidas. Alles kõige lõpus täpsustada, kui üldse vajadust, suletud küsimustega. Aga eks vahepeal ikka on vaja ka küsida mõningaid kas-küsimusi, et olla kindel mõne detaili olemasolus või puudumises.
Ohtlikumad ongi küsimused just mälu täpsuse osas, mis annavad ette kas valikuvariante või osutavad teatud vastuse eeldusele. Seetõttu, kui me vaatame ülekuulamise psühholoogiat, siis see valdkond on viimasel paaril aastakümnel hästi palju edasi arenenud.
Ühelt poolt me võimegi vaadata tunnistaja-kannatanu, aga teiselt poolt ka kahtlustatava või oletatavate terroristide küsitlemist. Igal infokogumisel on oma eesmärk, aga kui seda mitteprofessionaalselt teha, siis on suur oht, et kas inimene ei räägi meile midagi või me saamegi neid vastuseid, mida me ise kuulda tahame ja uue info osakaal on sellises ütluses suhteliselt minimaalne.
Kas pingeseisund paneb inimese lukku, kui ta tunneb, et ta peab kiiresti midagi ütlema?
Seda peetakse ka niiöelda valetamise märgiks, kui ma ei suuda nüüd väga kiiresti kohe küsimustele reageerida. Jah, et see just nii öelda justkui viitab sellele, et äkki ma mõtlen seda välja. Aga kui me mõtleme just mälu seisukohalt ja keskendume tunnistaja-kannatanu teemale, siis kui meilt küsitakse küsimus, me kõigepealt tahame sellest aru saada. Siis me hakkame mõtlema selle peale, et mis on meie mälestus. Alles siis paneme selle sõnadesse ja kui seda osa tunnistaja-kannatanu küsitlemises väga palju survestada, siis inimene võibki hakata meenutama juhtunut ebakindlalt, kuigi see täpsus võib olla küllaltki hea või hakatagi teatud vastustes kahtlema, sest kui küsimus on sõnastatud stiilis et „aga kas võis ka olla niimoodi…“ siis, kui me mälu selle konkreetse sündmuse või selle fragmendi kohta on kehv, siis jah. Muidugi võis juhtuda ka niimoodi ja me ei lihtsalt ei mäleta hästi. Sellistest vastustest võib õigussüsteemis saada hoopis midagi muud kui meie esialgne idee on olnud.
Mis on tunnistaja ja kahtlustatava küsitlemise puhul taktikaliselt ja psühholoogiliselt kõige suuremad erinevused?
Oma olemuselt on nad erinevad. Uuringud toovad praegu välja, et paraku mängib kahtlustatava ülekuulamisel hästi palju rolli ka see, kuidas ülekuulaja kahtlustavasse suhtub. Kui ülekuulamine ongi oma olemuselt süüdistav, siis kahtlustatav võibki otsustada mitte rääkida või mitte rääkida seda, mis on juhtunud, vaid seda suuresti moonutada. Küsimus on ka selles, et vahepeal võib olla tunnistaja ei ole motiveeritud väga täpselt meenutama. Omavahelised suhted võivad tulemust mõjutada.
Kahtlustatavate ülekuulamisel on viimasel paarikümnel aastal toimunud murrang, kus otsitakse viise kuidas liikuda edasi süüdistavalt ülekuulamiselt infokogumise põhimõtetele. Et selle käigus välja selgitada, mis on juhtunud. Sedasama ideede raamistikku on küllaltki palju hakatud kasutama ka militaar- või vastuluure valdkonnas. Kahetuhandendate alguses terrorismikahtlusega isikute ülekuulamised näitasid teadlastele, et vastavates vangilaagrites nad ei rääkinud ikkagi hoolimata kas piinamisest või psühholoogilisest survestamisest üldsegi nii palju infot, kui ülekuulajad lootsid. Lähtuvalt sellest on hakatud välja arendama uusi metoodikaid, mis ongi suunatud pigem koostöö otsimise ja leidmise peale või vähemalt üksteisega austava suhtluse loomisele.
Kultuurilised erinevused on siinjuures üks metsikult põnev valdkond. Kui lääne inimesele võib tunduda väga otsene küsimus täiesti adekvaatne, siis idamaade kultuuris näiteks Araabias ongi tavapärane, et mõningatest teemadest ei või rääkida otse vaid tuleb seda teha kaudselt.
Ja seetõttu siis lääne ülekuulajale võib mõni vastus tunduda pigem keerutamisena, kuigi seda kultuuri rohkem tundes, ongi aru saada, et see on täiesti viisakas vastus sellises olukorras, et siin on kultuurilised erinevused. Mõnes mõttes ka formaalhariduslikud erinevused, et kui ongi kooliharidust suhteliselt vähe, siis ei saa küsida väga keerukaid, ka visuaal-ruumilisi küsimusi, et: „kirjelda oma küla seal riigis, kus elasid“. Siis vastus võibki olla üpris tavamõisteline, et: „ma võin sulle kirjeldada, aga sellel pole suuremat tolku, sest ma ei tea ju, kust poolt sa sinna külla tuled – kui tuled külla mäe poolt, siis ma kirjeldaksin sulle nii ja kui sa tuled jõepoolesest otsast, ma kirjeldaksin teisiti“.
Kui on alust kahtlustada, et inimene ei räägi tõtt. Milliste taktikatega teda mõjutada soovitud tulemuseni?
Struktureeritud küsitlemise tehnikad soovitavad suurendada inimese kognitiivset laadungit. Hoida teda mõttelises tegevuses mitme asjaga korraga, et tal jääks vähem ressursse vastuseid välja mõelda. Suhteliselt libe tee on keskendumine üksikutele märkidele – neid uuringuid on ka kultuuriüleselt hästi palju tehtud.
Kui tavainimeselt küsida, mis on põhiline mitteverbaalne märk, mis valetamisele osutab, siis tavaliselt vastatakse, et see on silma vaatamine, aga kui me keskendume lihtsalt sellistele üksikutele märkidele, nende ilmnemisele või mitteilmnemisele, siis me võime väga eksliku otsuse teha. Eelkõige on oluline hoida inimene rääkimas, teha see ülekuulamine kognitiivselt natukene raskemaks ja läbi selle siis loota, et faktides, mida inimene räägib, hakkavad ebakõlad sisse tulema.
Ühest ja eksimatut meetodit ei ole, kus saaksime võtta joonlaua ja alla joonida, et see tekst on kindlasti tõeline ja see tekst on kindlasti vale. Arusaadav, et inimestena me tahame, et mingi väga lihtne meetod eksisteeriks, aga paraku nii lihtne see elu meil ei ole.
Tulles tagasi nägude tuvastamise juurde, räägitakse ka näopimedusest. On inimesi, kes tõepoolest ei tunne ära tuttavat, kes tänaval vastu tuleb. Mida see tähendab, kuidas inimene ise seda tajub?
Hakkaksin pihta natuke kaugemalt, ühelt poolt näopimedus ja teiselt poolt on mõned inimesed, kes on väga head nägude tuvastajad. Praegused uuringud osutavad sellele, et nägude tuvastamine on võime, nagu teisedki – mõned inimesed ongi selles lihtsalt tunduvalt paremad kui teised. Näopimedatega saame välja tuua, et neil võivad olla ka teatud häired aju funktsioneerimises. See tähendab, et nägude eristamine on kas üldse võimatu või väga raske. Seal on eri tasemeid päris mitu ja mõnedel on see kaasasündinud. Mõnedel on see elu jooksul omandatud. See võibki tähendada, et ma ei erista üldse nägusid omavahel või siis olen raskustes mõne mõne muu teemaga selles vallas.
Saan aru, et selle kohta on tõenäoliselt mingi skaala, kuhu inimene nii öelda paigutub. Siiski, kas kõik näod tunduvad ühesugused või on nägu lihtsalt niiöelda hall laik või ununeb see kohe?
Nii palju kui ma lugenud olen, siis nendest valikutest pigem see hall laik ja tuleb inimese tuvastamiseks kasutada mingeid muid tunnuseid. Nägu ei tööta kohe üldse mitte ja see võibki tähendada tunnuseid nagu pikkus, hääl, konkreetne riietus.
Kas nägude tundmine on treenitav?
See on arendatav, aga see areng võib olla üpris tilluke. Seda teemat on vaja jätkuvalt uurida. Väga suurel määral me oma sooritust parandada ilmselt ei saa. On uuritud superäratundjaid või supertuvastajaid, keda näiteks Suurbritannia oma õigussüsteemis kasutab. Kes ongi tunduvalt täpsemad kui üks tavaline inimene. Seal on leitud, et nende endi vahelised erinevused on ka üpris suured. Pigem võiks öelda, et nad on täpsemad kui tavaline inimene, samas mõne konkreetse ülesande puhul võivad nad olla täpsemad, aga võivad teha ka vigu.
Nägude tuvastamise treenimine on kahtlemata oluline teema, aga uuringutest on veel välja tulnud, et ainult teoreetilised koolitused ei aita tuvastamist täpsemaks muuta. Meil lihtsalt paraneb teadmine sellest, kuidas nägude vahel vahet teha, aga hästi oluline on sealjuures, et mindaks praktikasse ja saadaks oma tööle pidevalt tagasisidet.
Kuula Sünapsit ikka Tervisemuuseumi kodulehel, Spotifys ja teisteski levinumates podcastikeskkondades. Ja kui sul on mõtteid, ettepanekuid – millest, kellega või kuidas Sünapsis, edaspidigi rääkida… anna julgelt märku. Kasuta selleks tagasisidevormi Tervisemuuseumi kodulehel või miks mitte kirjuta minule otse, aadressile kent@tervisemuuseum.ee.
Järgmine Sünaps eetris taas juba õige pea. Seniks kuulmiseni ja kohtumiseni Tervisemuuseumis!
