Sünaps #86 - Martin Toomas Sõmera: Värvipimedusest
Punase-rohelise värvipimedust esineb keskmiselt ühel mehel kaheteistkümnest ja ühel naisel kahesajast. Millised on erinevad värvitaju häired ja nende tekkepõhjused? Kas värvipimedus saab elu jooksul muutuda ja kas sellele on leevendust? Kuidas mõjutavad need häired igapäevaelu? Saatekülaline on Ida-Tallinna Keskhaigla Oftalmoloogiakeskuse arst-resident Martin Toomas Sõmera.
Uuri juurde:
- Värvipimeduse simulaator “Coblis”
- Ishihara ja Farnsworthi testid
- Artikkel John Daltoni värvipimedusest Science+Industry Museumi blogis
Sünaps on Eesti Tervisemuuseumi taskuhääling, mis vahendab ja ühendab lugusid inimkehast, meditsiiniajaloost ja popkultuurist. Sünapsile tasub kõrv peale panna, sest analoogsete lühilugudega kostitame teid edaspidigi. Seni olge terved ja kohtumiseni Eesti Tervisemuuseumis!
Sünaps on eetris juba aastast 2021 ja saadete hulk ligineb sajale. Oleme väga tänulikud kuulajatele, kes annavad tehtule tagasisidet ning esitavad oma ideid ja ettepanekuid edasiseks. Nii saab Sünapsi teostus veelgi enam meeltmööda ja sisukam. Aitäh, et meid kuulad ja jagad saateid nendega, kellele teema võiks olla huvitav ja kasulik. Oma arvamust saadete kohta saad avaldada ka Tervisemuuseumi Facebooki lehel ja Spotifys.
Värvipimedus… kas inimene õigupoolest sellega üldse silmaarsti juurde satub?
Enamasti värvipimedusega jah silmaarsti juurde ei satuta. Ma võibolla seletaksin kõigepealt selle ära, et täielikku värvipimedust kui sellist, esineb väga-väga harva. Enamasti, kui me räägime värvipimedusest, siis me räägime värvitaju häirest ehk inimene ikkagi värve eristab. Aga on siis teatud värvid, mille eristamine üksteisest on häiritud ja see häire ei ole enamasti nii tõsine, et sellega silmaarsti juurde satutaks.
Sa ütlesid – täielik värvipimedus – mis see õigupoolest tähendab? Kas võib olla see võrdlus, et nagu mustvalge film?
Jah, täielik värvipimedus teisisõnu siis akromatopsia. See on selline kaasasündinud harv haigus, mille puhul inimesel kas puudub värvitaju või siis tal on ainult üks värvitoon.
Võib olla võiks enne rääkida anatoomiast, et kuidas see värvitaju meil üldse tekib. Meil on silma põhjas sellised värvile tundlikud rakud, mis reageerivad valgusele, kui see nende pihta läheb ja inimesel on neid tavapäraselt kolme tüüpi. Kõik reageerivad erinevat värvi valgusele erineva tugevusega ja täieliku värvipimeduse puhul inimesel neid värvitundlikke rakke ei ole kas üldse või on neid ainult ühte tüüpi.
Ja siis sa tõid välja, et on erinevad värvid, mida ei suudeta eristada. Kõige levinum vist on punane ja roheline?
Jaa, kui rääkida värvitaju häiretest, siis kõige sagedasem on punase-rohelise eristamise värvitaju häire. Seda on kõige sagedamini just meessoost isikutel ja võib isegi esineda 10% meestest ehk ühel kümnest täitsa võib see olla.
Ehk kui me kujutame… noh, näiteks üht klassikollektiivi, kus on näiteks kakskümmend või ka kolmkümmend õpilast, siis seal võib olla keskmiselt vähemalt 1-2 värvipimedusega last?
Jah tõesti.
Millised on värvipimeduse eri vormid?
Kaasasündinud värvipimedust jagatakse kolmeks. On anomaaliad ehk värvitaju häired, kus üks fotopigmentidest reageerib väga sarnaselt teise fotopigmendiga. Ja nüüd jagataksegi omakorda värvide järgi, et kas on siis puna-rohelise eristamise raskus, punase-kollase-oranži eristamise raskus või sini-kollase eristamise raskus.
Siis on anoopiad, kus üks fotopigment on puudu võib ka nimetada dikromatismiks… miks näiteks koerad ja kassid on dikromaadid ehk neil siis kas puudub punase värvi nägemine või rohelise värvi nägemine või sinise värvi nägemine.
Ja kolmas – akromatopsia, kus kas üldse fotopigment puudub või on ainult ühte tüüpi fotopigmenti. See on kõige haruldasem vorm. Selle vormi puhul kaasneb ka nägemisteravuse langus, sest need kolvikesed vastutavad ka terava nägemise eest. Ja kui kui neid on vähe või on puudu, siis ka nägemisteravus langeb.
Kuidas inimesed tavaliselt oma värvipimedusest teada saavad?
Nii palju kui mina olen ka oma tuttavatelt kuulnud, siis tihtipeale juhtub see koolis. Kunstitunnis valitakse vale värv, näiteks muru värvimiseks. Või olen ka kuulnud, et vanemad on vaadanud, et lapsed on viidud marju korjama ja siis see ei tule väga hästi välja, et ei näe neid näiteks punaseid marju seal rohelise taustal väga hästi.
Hmm… et just see klassikaline maasikate lugu, et läheb inimene, korjab endale suure korvitäie maasikaid ja kõik marjad tunduvad talle ühesugused. Ei suuda eristada. Kas on siis punased ja küpsed või siis veel valged, rohelised ehk toored ja sööb ja sööb… mõni maasikas on nii hea magus ja mõni on hamba all raske ja selline mõru maitsega…
Mulle meenub siin üks lugu veel, kui ma juba jutustama sattusin… John Dalton oli inglise keemik, füüsik, meteroloog. Tema järgi on daltonism ka nimetatud ja temal oli mure vist õuntega – ei suutnud eristada, millised õunad on küpsed ja millised veel mitte. Samal ajal sõbrad ja lähedased kõik sellega said hakkama ja tekkis tal siis küsimus… ja arendas seda valdkonda päris palju omas ajas seal Inglismaal.
Võtamegi veel siis lahti, et mis seda värvipimedust põhjustab… üks pool on tõepoolest siis need värvitundlikud rakud meie silma võrkkestas, fotoretseptorid ja nende eripärad…
Just. Ja fotoretseptoreid ise on kahte tüüpi — on kepikesed, mis vastutavad mustvalge nägemise eest. Neid on meil väga palju – 120 miljonit.
Teine tüüp on kolvikesed, kes vastutavad värvinägemise eest ja terava nägemise eest. Neid on ainult kuus miljonit ja nemad on koondunud rohkem siia silmapõhja keskele, kus on meil kollatähn. Selle kohaga me näemegi kõige teravamalt ja just kolvikesed vastutavad värvinägemise eest.
Nad sisaldavad erinevat fotopigmenti, mis reageerivad erinevat värvi valgusele erineva tugevusega. Inimestel on kolme erinevat tüüpi kolvikesi. Üks reageerib kõige tugevamini punasele värvile, teine rohelisele värvile ja kolmas sinisele värvile ja nende kombinatsioonis siis inimene näebki värvispektrit.
Kas värvipimedus on miski, mis on kaasasündinud või võib ta kujuneda ka elu jooksul?
Värvipimedust võibki laias laastus jagada pärilikeks ja omandatud. Pärilikke värvitajuhäireid on sagedamini. Kõige sagedasem nendest on puna-rohelise värvitaju häire, mis kandub edasi X-liiteliselt. See tähendab, et see geen, mille järgi ehitatakse meie valgustundlike kolvikesi, asub X-kromosoomil. Mis on sugukromosoom.
Meesel on seda X-kromosoomi üks ja naistel on neid kromosoome kaks ja seetõttu on meestel seda haigust rohkem, sest kui mehe X-kromosoomis on mutatsioon, siis mehel avaldub see haigus; aga kui naise ühes X-kromosoomis on see mutatsioon ja ta teine X-kromosoom on terve, siis temal see haigus ei avaldu.
Kui inimesel see värvipimedus on – kas see ka elu jooksul muutub või saab muutuda?
Enamasti ei muutu, aga siinkohal ma räägiksin omandatud värvitaju häiretest, mis võivad tekkida ükskõik millal elu jooksul. Need on seotud, siis teiste silmahaigustega. Näiteks nägemisnärvi haigustega. Kui on inimesel nägemisnärvi turse või nägemisnärvi pitsumine, siis tekib punase värvi nägemise häire või kui inimesel on kollatähnis mingisugune haigus. Kas seal on turse, võib tekkida värvitajumise häire… siis väga sageli on inimestel katarakt, mille puhul silmaläätse värvus muutub ka kollakamaks ja nad tajuvadki maailma natukese kollaka varjundiga. Ja võib esineda sinakate värvide eristamise häire. Need värvitaju häired lahenevad tavaliselt kui see põhihaigus saab ravitud, aga kaasasündinud värvitajuhäirete puhul on see häire ikkagi samasugune terve elu.
Kuidas värvipimedus siis inimeste igapäevaelu mõjutab? Kas on ka selliseid näiteid ja lugusid teieni jõudnud? Ma saan aru, et üsna suur väljakutse on tõesti marjade ja puuviljade eristamine, et millised on küpsed või ka millised on plekilised, niiöelda mädanema läinud… Palju räägitakse ka liiklusest. See on õigupoolest üks küsimus, mida ma siin muuseumis kuulen. Kuidas saab näiteks punase ja rohelise värvipimedusega inimene autoroolis hakkama, liikluses foori taga?
Puna-rohelise värvitajuhäirega inimesel on punasele värvile reageerivad kolvikesed ja rohelisele värvile reageerivad kolvikesed hästi sarnased ehk kui talle satub silma punane valgus, siis nüüd mõlemad reageerivad ja kui satub silma roheline valgus, siis nad ka mõlemad reageerivad samamoodi. Nii punasele kui rohelisele valgusele tekib ajus sama signaal ja seetõttu on neid raske eristada. Küll aga, nad ainult osaliselt kattuvad. Ehk siis mingid toonid on ikkagi eristatavad ja teiseks saab eristada neid värve intensiivsuse ja ereduse järgi. Ehk siis valgusfoori all, kui ikkagi tuli põleb, siis seda suudab ka värvipime eristada.
Ilmselt võti on ka see, et õppida pähe järjekord, et milline tuli on… kas roheline on allpool või üleval. Aga jõuame siis värvipimeduse diagnoosimiseni. Võibolla ongi lapsevanematel näiteks tekkinud kahtlus, et äkki minu lapsel võib olla värvipimedus ja ma kujutan ette… jõuab ta siis perearsti juurde ja sealt siis ka silmaarsti juurde. Kuidas seda siis testitakse ja mis seal edasi hakkab saama?
Kõige sagedamini kasutatakse Ishihara testi. Me näitame inimesele ümmargusi tabeleid, kuhu sisse siis värviliste mullikeste sisse on peidetud numbrid, mida tavalise värvitajuga inimene seal sees näeb. Aga värvitajuhäirega või värvipime inimene seda numbrit ei näe. Neid on hästi palju erinevaid tüüpi, neid tabeleid. Erinevate tabelite kasutamisega me saame ka eristada erinevaid värvitaju häired. Kas siis on punase või rohelise või sinise värvitaju häire.
Jaa, need värvilistest mummudest tehtud ringikujulised nii-öelda peitepildid… need on ka popkultuuris üsna levinud. Usun, et paljudele tuli ka silme ette, millised nad välja näevad. Ishihara test – kui soovite veel jutu taustaks ka guugeldada ja ennast proovile panna. Kas seal on ka mingeid tingimusi – peab ta olema näiteks eriti kvaliteetsel paberil või saab seda teha ka telefoniekraanilt?
Põhimõtteliselt saab ka teha ekraani pealt, ei ole eritingimusi.
Ja kas selle testiga ongi siis välja selgitatud või on seal mingeid võimalusi veel?
On veel võimalusi. Teadusuuringutes tihtipeale kasutatakse Fansworthi paneele, kus on erineva tooniga värvides klotsid, mida siis inimene peab panema õigesse järjekorda tooni tugevuse järgi.
Et ühesõnaga näiteks helekollasest, kuni tumekollaseni peaaegu oranžini ja siis seal on vaheastmeid veel…
Just.
Noh ütleme, et inimene saab selle vastuse, et jah – teil on värvipimedus. Kas seda on võimalik ka ravida või leevendada või kas seda üldse peaks tegema?
Tervistavat ravi ei ole, küll aga on turule tulnud sellised prillid, millega võib värvide eristamine olla lihtsustatud värvitajuhäirega inimestel. Nendeks on siis EnChroma prillid, mis on ka olnud popkultuuris… mina olen näinud päris populaarsed on erinevaid videosid olnud.
Täpselt, väga palju on neid emotsionaalseid videosid, kus näiteks ongi perekond koos ja tehakse sünnipäeva kingitus. Paneb need prillid ette… noh, neid tootjaid on seal ka erinevaid… ja siis ta paneb need ette ja ta näeb korraga värve, mida ta varem pole näinud ja siis seal pisarad jooksevad. Kõik kallistavad ja kõik on hästi tore. Aga päriselt ka toimib või on clickbait rohkem?
Nii ja naa. Nad toimivad niimoodi, et nagu ma ennist rääkisin, siis värvitaju häirega inimesel punast ja rohelist värvi tajuvad kolvikesed kattuvad omavahel ja siis need prillid… nad blokeerivad selle valguse osa välja, mis nendel kolvikestel kattub. Ehk siis seda signaali, mis nendel kolvikestel korraga tekib, seda nii palju ei teki. Et tõesti, see eristamine on neile lihtsustatud, aga seda värvi ise nad ei näe ikkagi.
Kas mingeid võimalusi veel?
Ega tegelikult ei ole. Olen lugenud siin teadusuuringut… on proovitud geeniteraapiat. Nüüd nendel akromatopsiaga patsientidel, kes on täielikult värvipimedad. Mingid tulemused seal olid, et punast värvi hakati seal mingitmoodi nägema, aga mitte ka nüüd väga veenvad tulemused.
Siis meil tekkis siin kolleegidega huvitav arutelu, et kas värvipimedusel võiks olla ka mingeid eeliseid?
Väga huvitav küsimus. Esimese hooga midagi pähe ei tule. Näiteks noh… Ishihara testis ka on selline paneel, kus numbrit näevad ainult värvipimedad, mida tavalise värvitajuga inimesed ei näe. Ehk siis neil on selline oma nišš.
Ma leidsin sellise versiooni… ma nüüd tõesti ei tea, kas see on tõenduspõhine väide. Aga väide oli selline, et näiteks sõjaväelastel, kaitseväelastel, kes siis teatavasti kannavad kaitsevärvi riietust, kamuflaaži. Ehk inimesel, kellel on värvipimedus… neid see, kamuflaaž nii väga ei eksita, märkavad seda vastast seal suurema tõenäosusega. Mine tea, tasub seda edasi uurida ja teha mulle faktikontroll siia juurde.
Siis leidsin veel ühe väite… lubasin siin selgitada, et miks Facebook on sinine. Üks tuntud inimene, kes on värvipimedusega, on teatavasti Mark Zuckerberg – Facebooki kaasasutaja ja Meta tegevjuht. Temal väidetavalt olla siis ka see kõige levinum versioon, punase ja rohelise värvipimedus. Ja küsiti temalt ühes 2010. aasta intervjuus, et miks just sinine ja tema siis ütles, et sinine on see, mis on tema jaoks kõige rikkalikum. Ta tajub neid erinevaid siniseid kõige paremini. Noh, see on üks versioon, miks Facebook on sinine.
Kas meenub sulle mõni lugu, mida oled kuulnud või lugenud?
Mis võibolla oli huvitav mulle, kui ma uurisin selle kohta, siis näiteks loomariigis on ka loomi, kellel mitte ei ole kolm erinevat tüüpi kolvikest vaid on isegi rohkem, näiteks röövlindudel on kas neli või viis. Ehk siis, kui inimene eristab oma kolme erineva kolvikesega umbes miljon erinevat tooni, siis kotkad näiteks eristavad kordades rohkem. Ja selle koha pealt värvitajuhäirega inimene võib olla eristab ainult 100 000 värvi.
Kas mõjutab ka valgus? Näiteks kui me võrdleme loomulikku päevavalgust õues ja tehisvalgust meil kuskil kontoris?
Värvipimeduse osas ma ei oska öelda, aga lastel on väga oluline veeta päevas vähemalt kaks tundi väljas, et silmade areng oleks tavapärane, et ei tekiks liiga suurt lühinägevust.
Hästi see on hea mõte, millega seekordne saade ka kokku tõmmata. Rääkisime värvipimedusest, värvipimedus tajumisest ja sellest, kuidas see inimesi ja nende igapäevaelu mõjutab. Stuudios oli Ida-Tallinna Keskhaigla Oftalmoloogiakeskuse arst-resident Martin Toomas Sõmera.
Kuula Sünapsit ikka Tervisemuuseumi kodulehel, Spotifys ja teisteski levinumates podcastikeskkondades. Ja kui sul on mõtteid, ettepanekuid – millest, kellega või kuidas Sünapsis, edaspidigi rääkida… anna julgelt märku. Kasuta selleks tagasisidevormi Tervisemuuseumi kodulehel või miks mitte kirjuta minule otse, aadressile kent@tervisemuuseum.ee.
Järgmine Sünaps eetris taas juba õige pea. Seniks kuulmiseni ja kohtumiseni Tervisemuuseumis!
