Sünaps #87 - Anne Kleinberg: Lapsed, kool ja nutiseadmed

Mitmed koolid on seadnud nutiseadmete kasutamisele kindlad reeglid ja paljud arutlevad selle üle. Millised põhjendused räägivad piirangute ja selgete kokkulepete kasuks? Millist mõju avaldab pidev nutiseadmete kasutus arenevale ajule ja noore tervisele? Kuidas teha nii, et lapsed oleksid ennastjuhtivad nutiseadmete kasutajad nii koolis kui kodus? Oma kogemust ja mõtteid jagab laste- ja noortepsühhiaater, Eesti Psühhiaatrite Seltsi juht ning Tallinna Lastehaigla Laste Vaimse Tervise Keskuse juhataja Anne Kleinberg.

Uuri juurde:

• Avalik kiri. Nutiseadmete kasutamine koolides vajab reguleerimist
• UNESCO raport “Technology in education — A tool on whose terms?”
• Anders Hanseni raamat “Ekraaniaju”
• Sünaps #72 – Jaan Aru: Ajust ja mõttevälgatustest

Sünaps on Eesti Tervisemuuseumi taskuhääling, mis vahendab ja ühendab lugusid inimkehast, meditsiiniajaloost ja popkultuurist. Sünapsile tasub kõrv peale panna, sest analoogsete lühilugudega kostitame teid edaspidigi. Seni olge terved ja kohtumiseni Eesti Tervisemuuseumis!

Sünapsi kõik episoodid

Sünaps on eetris juba aastast 2021 ja saadete hulk ligineb sajale. Oleme väga tänulikud kuulajatele, kes annavad tehtule tagasisidet ning esitavad oma ideid ja ettepanekuid edasiseks. Nii saab Sünapsi teostus veelgi enam meeltmööda ja sisukam. Aitäh, et meid kuulad ja jagad saateid nendega, kellele teema võiks olla huvitav ja kasulik. Oma arvamust saadete kohta saad avaldada ka Tervisemuuseumi Facebooki lehel ja Spotifys.

Annan tagasi- ja edasisidet.

Meie vestlust tõukab õigupoolest üks avalik kiri, mis avaldati septembri lõpul. See oli suunatud pressile aga ka Eesti Vabariigi presidendile, peaministrile, haridus- ja teadusministrile ja terviseministrile. Selles avaldas muret hulk koolijuhte, lapsevanemaid, vaimse tervise asjatundjaid olukorra pärast, kus paljudes koolides puuduvad reeglid isiklike nutiseadmete kasutamiseks või ei suudeta olemasolevaid reegleid jõustada. Ka teie olite üks kirjale allakirjutanutest. Kuidas seda olukorda näete?

Jaa, et miks ma tegin seda…

Oma igapäevatöö tõttu näen ma ilmselt selle olukorra võib olla kõige karmimat poolt. Sellepärast, et väga paljude laste elus puudub igasugune nutihügieen. Koolis nutiseadme kasutamine on õigupoolest ainult murdosa sellest. Aga kuna kool ja tegelikkuses ka lasteaed ja kodu – kõik peaksid inimese arengut toetavad keskkonnad olema, siis koolis on häbitu lugu, kui see ei ole niimoodi. Kus targad inimesed tulevad kokku, et kasvatada ja õpetada, arendada järgmist tarkade inimeste põlvkonda, et see peab olema ka nutihügieen, digihügieen läbi mõeldud, et me tagaksime neile parima arendava keskkonna.
Et lapsed ei rikuks oma arengu head kulgu üleliigse nutiseadmes viibimisega.

Kui see kiri meediasse jõudis, vähemalt minule jäi mulje, et vastukaja oli suhteliselt erinev. Väga paljudel inimestel läksid emotsioonid üles väga tuliseks… oli palju neid, kes ütlesid: „oot-oot-oot… mis mõttes???“ või oli neid, kes ütlevad: „jaa, loomulikult… keelame kõik ära“. Kas oli ka mingisugune konsensus või millist muutust näiteks teie sooviksite näha?

Seda, et laps saaks vahetundide ajal olla nutivaba. Et ta ei veedaks vahetunnis aega sellise üheülbalise mitte teda arendava stiimuliga, uppudes ära nutiseadmetesse ja kaotades võimaluse õppida väga kaalukaid asju. Näiteks seda, kuidas olla sõber, kuidas hoida oma suhteid ja kuidas saada nagu hingele toitu, olles oma sõpradega kontaktis olles teiste inimestega kontaktis ehk, et kuidas ta saaks võimaluse areneda ja puhata.

Sest üks asi on nutiseade sellises ajuarengu võtmes… milline see mõju võib olla. Aga ka lihtlabased asjad, et inimesed peavad oma silmi, selga ja kaela, kõike saama puhata. Ainuüksi sellepärast peab väga vaatama, et kui mitu tundi päevas meie lapsed on nutiseadmetes.

Mõnes mõttes me olemegi ju sotsiaalse eksperimendi keskel, sest kui me võtame evolutsiooni, kuidas meie aju on arenenud. Noh… kõik need jutud savannist ja nii edasi. Esimesed nutiseadmed tulid siin 2006-2007 ja sealt edasi laiemasse kasutusse viimased 10-15 aastat. Ja see võimalus, et seda üldse tõenduspõhiselt, teaduslikult uurida, on olnud vast suhteliselt piiratud. Ilmselt esimesed tulemused on meil nüüd hakanud alles tulema. Kas olete hoidnud kätt ka teadusuuringutel, mis see mõju siis on?

Nii hea kui halb. Tõepoolest meil see väga vanaaegne aju jätkuvalt.

Moodne keskkond ei ole evolutsiooniga aju arengut nii palju üldsegi mõjutanud, et meil oleks selline eriline nutivõimekas aju, mis suures koormuses selle kogemuse nii üle elaks, et see meie aju arengut ei mõjutaks. Inimese aju tahab arenguks liikumist ja suhtlemist ja kui me selle ära lõikame, siis on meil väga paljud olulised arengusuunad suure riski all väikestel lastel.

Näiteks keeleareng – on juba üsna veenvalt tõestatud, et kui eelkooliealised lapsed on liiga palju nutiseadmes, siis nende keele areng jääb kängu.

Hilisemas elus teismelistel, kus aju teeb oma väga kaalukat lihvi tähelepanu, keskendumise, impulsikontrolli, enese tervikliku juhtimise suunal ja ka sellist sotsiaalset arengut inimesena… kuidas ma teistega suhetes olen… ehk selles vanuses saavad sellise üheülbalise stimulatsiooni keskel pihta need valdkonnad: meie mälu, meie keskendumine, meie tähelepanuvõime ja meie võime suhelda.

Ja muidugi me teeme siin sellist suurt sotsiaalset eksperimenti ja teadus üritab omal moel siis kogu aeg uurida, et kuidas ta tegelikult mõjub. Ehk et tänaseks päevaks ei ole ju meil selliseid randomiseeritud, kontrollitud uuringuid, kus oleks… neid ei ole väga palju, kus oleks suur grupp mingis vanuses arenevaid inimesi, kes siis arenevad näiteks mingil ühel nutirežiimil ja teised, kes näiteks on täiesti ilma igasuguse režiimita nii nagu ta vabakavas inimestel tänapäeval kipub olema. On tehtud selliseid lühiajalisi uuringuid. Viimati mulle meenub üks Põhjamaade uuring, kus vaadeldi kaks nädalat kooliealisi lapsi. Nende keskmine vanus oli üheksa. Nii et kui uuringu keskmine on üheksa, siis sinna jäid algklasside lapsed ja teismelised kenasti sisse. Oli kontrollgrupp ka. Nende laste puhul kellel oli nutihügieen reguleeritud ja lapsed, kellel ei olnud… siis nende puhul märgati küll, et need, kellel oli reguleeritud, kellel oli piirid paigas, et nad ei saanud olla üleliia palju nutiseadmes, et nende ärevus ja pinges olemine ja tähelepanu häiritus selle lühikese ajaga oluliselt paranesid. Sedalaadi uuringute jaoks ideaalis võiks pikemat perioodi hinnata ja seda, et mis hiljem ja mis tegurid veel mõjutavad. Selle jaoks ei ole teadusel, ma arvan, raha. Tõtt-öelda, see oleks ka lihtsalt natukene kulukas ettevõtmine.

Küll on päris palju selliseid läbilõikelisi uuringuid, kus ei ole põhjuslikkus nii üheselt välja toodav aga seoseid on võimalik hinnata ja sedalaadi uuringuid on tehtud juba nii palju, et neid on kokku võimalik lükata suurteks metauuringuteks. Ja sealt need tulemused välja tuua ja suuremas jaos nad ikkagi viitavad sellele, et nutihügieeni reeglite mittejärgimine ikkagi mõjutab seda, kuidas inimese aju areneb. Kuidas ta vaimne tervis on ja kindlasti, kuidas see tema suhteid mõjutab.

Samamoodi tuuakse välja see, et me ei saa üheülbaliselt öelda, et kõik nutiseadmetega seotud on üheselt halb. Sama palju on väga palju häid uuringuid olemas, mis toovad välja, et selles samas nutiseadmes olevas äpis on selline psühhoteraapia moodul sinu jaoks, mis näiteks aitab õppida oma negatiivsed automaatmõtteid kontrollima või sellist lõpmatut rumineerimist – negatiivsete mõtete pidevat peas ringikeerutamist õppida kontrollima ehk et nutiseadmest võib tulla targalt kasutades samade probleemide vastu ka abi.

Aga see, et nad meie vaimset tervist mõjutavad… Kui see esimene hüpotees tuli… sa ilusti ütlesid, et mitu aastat meil on juba need nutiseadmed olemas… Samast ajastust hakkasid millegipärast ka laste ja teismeliste, eriti teismeliste tüdrukute psüühikahäired plahvatuslikult tõusma ja see on ka üks põhjus olnud, miks on hakatud üldse uurima, et kuidas siis nutiseadmed võiksid olla selle kurja juureks.
Muidugi on ka uuringud, mis toovad välja selle, et need lapsed, kellel on ka muud riskid, näiteks olla depressiivsed või ärevad, et nendel on nii head kui halba võimalik saada sellest nutiseadmest. Nii seda olematut suhtlust kuidagigi leevendada, mida ta oma kurva tujuga ei suuda muidu endale luua. Või ka näiteks seda, et kui ta on veel ja veel seal nutiseadmes, et see laastab tema tervist ja ta on sellisest nõiaringis. Ja noh, kunagi ei tasu ära unustada seda, et hästi kaalukas tegur on nutiseadmete mõju meie unehügieenile ehk nutihügieen ja unehügieen käivad käsikäes. See, et meil räägiti praegu koolist ja koolikeskkonnas reguleerimisest. See on võib olla mõneti isegi selline jäämäe tipp.

Vanemate teadlikkus ja oskused oma laste õhtupooliku ja öist nutikasutust reguleerida – see on veelgi kaalukam. Sellepärast, et me õhtuse nutihügieeni rikkumine ja oma une kindlalt selle läbi rikkumine mõjutab üsna selgelt inimese toimetulekut sinna suunas, et ta on kõrge depressiooni- ja ärevuseriskiga või mõne teise sünnipärase kõrgema riskiga psüühikahäire osas haavatavam.

Muidugi see teema on laiem ja kui sa oled väga innukas inimene sa tahad nagu väga „nutijumala altarile andameid viia“, siis sa leiad ka sellised uuringud, mis ütlevad, et ei saa üheselt öelda, et see on ainult halb ehk tark inimene panebki asjad kõrvuti ja ilmselgelt ajuteadlased selle on sõnastanud… ja on ka tehtud viimastel aastatel päris veenvaid ajukuvamisuuringutega hinnatud uuringuid, kus on ikkagi näha, et üleliigne nutiseadmete kasutamine mõjutab laste aju arengut sedavõrd, et tema mälu ja keskendumine ehk et kõik selline kõrgem vaimne võimekus saab pihta. Ma arvan, et tasub juba seda eelnevate uuringute laines saadud teadmist integreerida oma laste eest hoolekandmisse.

Jutust käis läbi piiride seadmine – selle võimalikkus või ka vajalikkus. Kas on selle kohta ka mingeid soovitusi? Millistesse raamidesse lapse või noore nutiaeg võiks jääda?

Kui muud ei suuda meeles hoida, siis see võiks jääda kahe tunni sisse. Kõik, mis on neli-viis-kuus tundi, sõltub inimesest… kuus tundi kindlasti juba väga laastav. Aga üle nelja hakkab kindlasti halvasti mõjutama.

Ma pole näinud vanemaid, kes ei oleks öelnud, et ma saan ise ka aru, et see mõjub talle halvasti. Vanemad oma sellistes kodustes case-study´des on kõik märganud. Seda, et kui ta laps on üleliia palju järjest nutiseadmetes, et ta tuleb sealt välja sellise pahura ja raskesti juhitavana. Tal on raske enda tundeid juhtida ja tal kulub päris palju aega, et taastuda.

Üks reegel, mida mõnikord on hea kasutada, kes tahab nagu väga täpselt ajada järge, on vanus korda 10 minutit. Millega saab ka päris hästi selle pildi endale selgemaks.

Kui te puutute vastuvõttudel kokku laste ja noorukitega… mida nad õigupoolest räägivad? Kuidas nemad seda olukorda tunnetavad?

Niimoodi enamasti tajuvad seda, et vanemad ei saa nagu päriselt ikkagi aru… et vanemad liialdavad. Laste enda meelest on neil enamasti kõik hästi. See, et esmapilgul nad ei märka enda puhul seda, mida teised kõrvalt märkavad, seda, et nad tulevad sealt seadmest välja ja ründavad sõnaliselt oma vanemaid. Või noh… me näeme oma töö juures ka inimesi, kellele kutsutakse sellepärast kiirabi, et kui ta vanem on otsustanud, et nüüd sa enam ei tohi selles seadmes tõesti olla, et on aeg magama minna, siis laps ütleb, et see ei ole üldse võimalik ja sa vihkad mind ja läheb selline tüli lahti, et on vaja väljastpoolt jõudu appi. Või et inimesed jõuavad oma lastega haiglasse valvetuppa, sest kodune tüli on läinud kähmluseks, kuna lapsele tundub, et tema inimõigusi on jõhkralt rikutud.

Ja nad ei oska näha neid seoseid, miks neil pead valutavad või et miks neil päris paljudel on nägemisega probleeme. Plussprillid kipuvad sageli kiiremini tulema tänapäeva noortel inimestel. Pea- ja kaelavalud, seljavalud. Ja muidugi, mis tuleb, kui sa istud seal nutiseadmes või ka väga paljud lamavad oma seadmega, siis selline mitteliikuv eluviis. Jälle jõuame sinna oma ürgaegse keha ja aju juurde, et inimeste ülekaal on sellega väga ilmselt seotud. Aga noh… lastega tihti teemegi nalja, et ainuke mure, mis tal on, on see, et internet venib, muidu on kõik hästi. Või, et vanemad on tüütud oma reeglitega.

On väga palju perekondi, kus asjad on kontrolli all ja enamasti on need vanemad, kes ise on ka ennast võtnud kätte ja väga ausalt ka enda nutikasutust jälgivad ja ei ole sellist variserlikku olukorda, et ise on piiritult seal ka täiskasvanu. Vaatamata oma valmisküpsenud ajule, peab hoidma oma kaela, peab hoidma oma silmi, peab hoidma ka oma aju, mis ikkagi lõpuks üle väsib sellest kõigest. Eriti kui ka ööunega minnakse vastuollu. Kui vanem ise näitab oma käitumisega eeskuju, et ka tema kontrollib oma nutikasutust. Jaa, ta võib seal võibolla kauem olla… jaa, see võib ta õhtuse tööga seotud olla… Aga siiski, sellistel peredel läheb lihtsamalt.

Ja muidugi nendel inimestel, kes siiralt vanematena usuvad, et tema kohus ongi oma lapse arengu eest seista ja tervise eest. See ei ole erinev sellest, et vanemad usuvad, et lapsi peab söötma ja pesema ja suisa hambaid pesema, kõik sellised tavalised hügieenireeglid. See on lihtsalt üks osa sellisest tänapäevase vanema paketist.

Meil on üsna levinud selline… kujutan ette, et lapsepõlv peab olema piiritult õnnelik ja et kõik asjad, mida sa ihaldad, sa pead saama, siis see on ju ka selline hästi petlik koht. Ei pea kõike saama piiritult, see pigem on arengu mõttes ka ohtlik, et kui laps ei saa kogeda, et on asjadel piirid. Ta peab õppima iseennast juhtima ja oma tunge kontrollima ja kõik, mida ta tahab ta ei saa, siis me tegelikult ei lase oma lapsel areneda ja kasvada inimeseks, kes oskab ise ennast juhtida ja ta on hiljem hädas. Ta ei suuda ennast kontrollida. Ta tahab kohe saada naudingut ja tahab kohe saada stiimulit, ei suuda seda edasi lükata. Siin on suurepärane pinnas teisteks sõltuvusteks või siis, on lihtsalt pinnas, et inimene hävitab oma hariduse, kuna ta ei suudagi süveneda, et tal on nii raske, see ei ole ta võimetega enam kooskõlas. Vaimne pingutus, mis teadmiste omandamisega kaasneb ja omandamise eelduseks on, ei ole talle jõukohane või ta jääb mingisugusele väga algelisel tasemele, et ei suuda rohkem edasi pingutada. Me tegelikult lõikame oma lapse tuleviku ja iseseisvuse sellega katki. Vahel jääb tihti puudu… noh, päris paljud vanemad teavad neid riske. Nad võiksid minu asemel palju põhjalikumalt seda rääkida… aga päris paljudel jääb nagu sellistest vanemlikest oskustest puudu, et panna oma lapsele piire.

Et rahulikult talle rääkida. Miks see kõik on mõistlik ja olla selle juures nii tore, et lapsele meeldib seda teha. Ta tahab. Lapsed tahavad vanemaid rõõmustada. Ta rõõmustaks ka sellega hea meelega, et tal on nutireeglid vaja järgida. Lihtsalt kui me talle seda kuidagi ootamatult või väga suure kisa-käraga hakkame hilises elus õpetama, siis ta muidugi on jahmunud, et mis siis nüüd lahti on, et kogu aeg on kõik lubatud, aga nüüd enam ei võigi.

Inimese kasvatamine peab olema selline… nagu baasilised elemendid peavad algusest saadik paigas olema. Kui me piire ei pane, siis muidugi ühel päeval on kurb plahvatus ja noormees läheb vanematele kallale sellepärast, et keegi on otsustanud äkki nüüd nutiügieeni kodusesse ellu viia.

Me kasvatame impulsikontrollita lapsi sellisel moel üles ja see on päris tõsine asi. See ei ole mingisugune teema, mida näevad ainult väga vähesed inimesed. Kui ma olen töötanud 20 aastat laste ja noorukite psühhiaatrina, siis viimased 10 aastat on ikkagi meeletu plahvatus inimesi kasvamas üles, kellel ei ole võimet ennast ja oma käitumist kontrollida ka vanuses, kus see tegelikult on täiesti juba oodatav tema puhul. Võiks olla.

Just selle tõttu, et kui inimene noh, kes on olemuselt selline armas ablas loom, ei saa mitte kunagi raami, siis ta jätkabki sellisena. Ja ühel päeval, kui ta ei ole enam väike armas ablas loom, on ta suur karvane ja higine, vihane ablas loom, kes on väga vihane teiste inimeste peale, kes ei anna talle seda, mida tema arvab, et ongi tema pärisosa. Selleks, et inimesest inimest kasvatada, me peamegi teda õpetama, ka oma tunge kontrollima, et ta ei tohigi kõike saada ja kõik ei olegi vajalik, et areneda. Me peame õppima piire pidama nii nagu me õpime piire pidama söömisega, alkoholi tarvitamisega. Me peame õppima piiri pidama nutimaailmaga.

Ma korraks uurin veel seda noorte osa vastuvõttudel. Ütleme, et on noored. Kes on siis pikema teraapia käigus jõudnud eneseanalüüsini… ta on saanud ehk mõned mõtted ja ehk saab nüüd aru, miks on tarvilik ennast natukene piirata. Mida nad küsivad, kui see teema nende jaoks rohkem avaneb? Mis neid ennast võiks huvitada?

Nende suurim hirm on see, et nad jäävad oma sõpradest ilma. Nad on harjunud läbi sotsiaalmeedia, läbi seadmete oma sõpradega suhtlema ja nendel on hirm, et kui nad ei saa seda teha igal vabal hetkel, siis see FOMO ehk hirm asjadest eemale jääda. Mille suhtes eriti tundlikud ongi just psüühikahäiretele tundlikud inimesed, ärevamad ja kurvemad inimesed. Kardavad veelgi rohkem eemale jääda, aga kõik teismelised kardavad jääda grupist ja sotsiaalsest suhtlusest eemale. Neid ei huvita nii väga see, mis nende ajuga toimub, neid huvitab ikka vahetult see, kuidas tema sotsiaalse eluga läheb. Kuidas ta oma sõprussuhetega edasi toimetama hakkab.

Õnneks huvitab noori inimesi ka see, et ta haridus oleks hea ja seal nendel erinevatel telgedel nad balansseerivad. Nii et sellises puberteediea alguses naljalt nad väga ei kuula mingit autoriteeti ja vanematel on üldse kehv ajastus, sellel hetkel nad ei ole autoriteedid.

Aga, mida rohkem ta hakkab mõtlema sellele, et on ise oma elu peremees ja tal on mingid eesmärgid elus ja ta soovib päriselt ka midagi saavutada peale sellise vahetu rahulduse… mis on puberteediea alguses üsna loomulik ja inimlik. Olek, et inimene tahab kiiret stimulatsiooni ja kiiret naudingule lahendust… on see, et ma söön ja joon mõnuga, kiiresti… ma olen väsinud, lähen kohe magama; tahan mingit lahedat nalja teha, mul peab olema võimalus selle seltskonnaga seal õues olla ja teha seda… Kui ta sealt edasi läheb ja hakkab mõtlema, et mul on mingid muud asjad veel, mida ma elus tahan, et see esimene torm ja tung on üle elatud, siis enamik hakkab ka ise mõtlema.

Ja täiesti teadlikult need, kes on õppinud märkama, et kuidas ta uni läheb käest ära, õpivadki tavalisi une- ja nutihügieenireegleid kokku sobitama. Ei ole ilmvõimatu panna kõik helendavad ekraanid ja oma nutitelefon sealhulgas, kas teise ruumi või välja lülitada, nii et tuba oleks vaikne ja ilma sinise valguseta.

See sõltub sellest, kas inimesel on mingid eesmärgid oma elus ja see tegelikult sõltub kasvatusest ja kasvatus sõltub sellest, et kas me oleme toetavad partnerid oma lastele. Kas need meie väärtushinnangud hakkavad neile mingil hetkel tunduma ka olulised. Kui me nende arvamusega üldse ei arvesta, siis muidugi me põrume täielikult. Kui me kuulame oma lapsi ja ka nende arvamusi aktsepteerime… aga mitte tervikuna, me peame ikkagi ütlema siiralt, et noh, siin ma ei saa sulle järgi anda, see asi läheb käest ära. Sellega, et sa näiteks juba rohkem iseseisvalt mingeid muid asju teed… jaa, palun väga, igati toetan seda. Ehk, et me peame väga targad partnerid olema teismelistele.
Väikesed lapsed kuulavad niimoodi suuri silmi ja rõõmuga ikka oma vanemate nõuandeid. Juhul kui vanemad on nendega sõbralikud ja teevad päriselt ka muid toredaid asju nendega. Kui nad ainult kamandavad ja kasvatavad niimoodi kurjal käredal moel, siis ei kuula keegi mitte kedagi. Aga kui sa tegeled oma lastega ja teed toredaid asju nendega, siis sa ei kaota tegelikult seda, et ka sina oled tema jaoks dopamiin. Isegi teismelise vanemad ei kaota seda võimalust, et sinuga koos olemine on sinu lapsele dopamiin. Jaa, ta ei taha seda enam nii palju. Ta tahab olla omaealistega koos ja see on nii lahe ja see on jumala okei, et ta seda tahab. Ta peabki seda tahtma. Hullem oleks, kui ta ei tahaks. Arengu mõttes, on igal juhul see normaalsem. Aga see, mida sina talle pakkud, see peab ka tore olema ja see võib olla hingetoidu mõttes ka tore. Kui sa oled iseendaga nagu… halvasti saad läbi ja sa oled pahurus ise ja mitte midagi sinu elus ja tegevustes kõrvalt vaadates ei tundugi toredana. Sa ei hoolitse enda eest, ei puhka, oskad ainult pahurdada. Siis muidugi sa ei ole mingi eriline iidol kellelegi… Nii et mõneti on lapsed meile nagu head partnerid elus, et nad hoiavad meid vormis. Eriti kui mõelda, et kas keskealine peab muutuma tusaseks ja torisevaks või ta võiks olla lahe, aktiivne ja ka oma elu ja arengu eest väljas, siis suurepärane võimalus vormis püsida lapsevanemana on olla lahe. Aga see ei pea olema lahe selles võtmes, et sa oled nagu selline kõike endast andev sõbranna.

Ikka oled normaalne piire panev täiskasvanu. Aga sa oled ka nii kihvt, et ta tahabki sinuga juttu rääkida. Tahabki kuulata, mida sina asjadest arvad, ja ta täitsa aktsepteerib seda, et sa paned talle piire. Seda ei pea tegema sellise vinguva kangutamisena, vaid selleks on väga palju toredamaid viise.

Vahepeal jäin siin mõtlema… mis on nagu maailmatunnetuse mõttes erinev, et meil on ju sündinud juba põlvkond või paar, kelle jaoks virtuaalsus on täielik normaalsus ja reaalsus. Et kui noh… näiteks ma võin enda kohta öelda, mina olen kasvanud ikkagi ilma nutiseadmeteta, et minu jaoks oli pikalt veel ikkagi arvutisse minek või internetti minek. Siis tänapäeva lapse jaoks enam ei ole vahet – see ongi kõik üks. Kuidas nad selle piiride seadmisega hakkama siis saavad?

Eks nad peavad natuke vanema toel neid terviktunde kokku ikkagi liitma. Et jah, suurem jagu noori ongi ju tegelikult nutitelefonides. Ja sellised onlain-mängud, vajavad arvutit. Siis nad vajavad ikka sellist mõnusat arvutit. See kõik kokku on ikkagi nutiaeg. Seda ei tohi ka päris ära unustada, et milliseid boonuseid…kuidas sa nagu päevakavasse endale ritta paned.

Et kui palju sulle kõike seda võimalik on. Eks selle tõttu võiks kaaluda ise ka, et kui ma tahan õhtul rahulikult mängida ja mul ongi jumala huvitav seltskond kellega mängida, siis ma võibolla koolis iga hinna eest ei pea Tiktokides ujuma… et kas see on mulle hädavajalik, et äkki ma lasen oma ajul puhata. Äkki ma arendan oma suhtlemisoskuseid vaatamata sellele, et… jah, see võib olla hirmutav… sest kõik teismelised arvavad, et nad pole piisavalt head ja ma ei oska niikuinii neile midagi öelda. Siin võiks öelda välja — kõik kardavad. Inimesed kardavadki suhelda, aga teistpidi see on väga lahe, väga huvitav. Ja sa võidki saada lõpuks need kauaigatsetud sõbrad. Ehk et seda ongi vaja harjutada ja selleks on sul koolis piiramatu võimalus, kuidas õppida teiste inimestega suhtlema, kuidas olla koos, kuidas lõõgastuda koos, kuidas koos nalja teha. Ehk et inimesed väga palju puhkavad, kui nad on koos.

No see võib uskumatu tunduda, aga see on täiesti selline legaalne ravim. Inimesed aitavad üksteisel ennast… oma tundeid läbi mõtestada, tasakaalustada, rahustavad ja see on vahetus suhtluses kõige paremini saadav.

Mõnes mõttes nagu praegusel ajastul võiks mõelda, et see on varsti üks kallimaid narkootikume, aga täiesti legaalne. Ehk et me vajame pilku, me vajame heli ja noored eriti vajavad… nad vajavad teistega kontaktis olemist ja siin ei tohiks noored ära unustada, et teadusuuringud on jõudnud sinnamaani, et aju arenguks vajab noor ka teist inimest. Ta vajab seda reaalset suhtlust, nii et kui sind muu ei kannusta suhtlema, siis selline ablas isu saada parimaks, ägedamaks, kõige lahedamaks inimeseks ja selleks on sul teist inimest vaja.

Nii et selle kooli vahetunni võiks pühendada teistele inimestele. Ja kui sa ei ole praegu selles laines, et ma nii õudselt tahan suhelda, siis ka selline vaikne olemine, mindfulness – kõik see, et ma olen iseendaga rahulikult, lasen endal olla, lasen oma tunnetel settida… sest me vajame sellist tasalülitamise aega. Paljudele lastele jääb see koolis isegi lühikeseks. Meil on lapsed, kes on nii ülestimuleeritud helidest, suhtlusest, et ta vajaks veel pikemaid vahetunde või väiksemaid inimgruppe. Ja nende laste huvides on ka oluline, et ta saab selle rahu ja vaikuse. Tal ei ole vaja iga hinna eest ennast stimuleerida. Kuigi jaa, kui sa oled hirmunud, murelik… Päris paljud vanemad on ju murelikud kui koolis nutiseadmeid ei saa üldse kasutada… kusjuures kordagi ei ole öeldud, et need absoluudina kaovad ära… ja keegi ei arvesta sellega, et lastel on vaja mingil moel vanematega suhelda. Et noh, kõik need asjad on võimalik läbi mõelda.

Soome on teinud väga palju selles vallas. Alles rääkisin väga laheda Soome teismelisega, kes on 12-aastane, kes ütles, et meil on küll kooli reeglitega nagu see paigas, see on jumala okei, et me paneme need telefonid ära. Okei, ta oli psühhiaatri laps. Võib olla ta on eriliselt varakult arendatud, aga siiski… Jäi mulje, et tegemist on täiesti tavalise, mõnusa, natuke ninakat nalja viskava kutiga, kelle jaoks tundus nagu täiesti okei, et ta ei surfa kogu aeg telefonis.

Nii, et ei ole vaja nagu kõiki asju igaks juhuks nagu hirmuga karta, sest ega kuskilt ei ole tulnud mingisugune, et kohe tuleb pime öö ja internet kaob ära ja nutiseadmed kaovad ära ja kõik kaotavad oma senised suhtlemise võimalused, vaid et me peame mõtlema, et kui kaugele me oleme sellega läinud. Ja ma väidan, et me oleme läinud kaugele. Et me oleme ületanud piire, mis hakkavad meie tervist laastama ja meie lapsed peavad saama võimaluse hinge tõmmata sellest natukene teadlikumas keskkonnas.

Räägimegi natuke sellest, et kuidas neid kokkuleppeid siis seada. Noh, seda on ka kasvõi Grete Arro rõhutanud, et ega koolisüsteemis selline ülevalt alla sundimine ei toimi. Tekitab trotsi. Aga tuleb leida need kokkulepped kuidagi ühiselt, et me saame neist kõigist ka õpilastena ja õpetajatena aru. Kas teieni on jõudnud häid praktikaid või mõtteid, kuidas seda ellu viia?

Koolireeglitega on head praktikad alati need, kui need on nagu eelnevalt läbi mõeldud, et kui su laps läheb sinna kooli ja need reeglid on juba olemas. See on palju lihtsam nendega leppida. Ja tõepoolest, alt ülesse asjad töötavad. Kui sa pead keset kõike hakkama neid reegleid välja mõtlema, siis mis võiks olla lahedam kui koostöö just nimelt nende noorte endaga?

Keda ongi vaja kaasata ja kelle arengus on hästi oluline just ka see, et neid kaasatakse ja nad saavad oma arvamust avaldada ja seda arvamust ka arvestatakse.
Kui ma mõtlen selle peale, kui ma noortega… viimastel aastatel mul on tööd liiga palju, sellist juhi tööd ja sellist „veidrust“, millega tuleb tegeleda… aga, kui ma rohkem olin statsionaari lastega tööl ja teismelistega, kellega oli ühtelugu vaja mingisuguseid reegleid läbi arutada ja kokku leppida. Siis ma ütleks ausalt, et lapsed ise on kohati isegi liiga korralikud ja isegi liiga sellised… noh, hirmus tõsiselt võtavad asju. Nad on väga targad, väga hästi oskavad mõelda, pigem nagu täiskasvanuna vaja neid tasakaalustada, et reeglid ei läheks liiga karmiks. Ja koolis on väga palju lahedaid õpetajaid ja inimesi, kooli sotsiaalpedagoogid, psühholoogid, kes saavadki noortega nõu pidada –kuidas meil võiks see olla mõistlikult paika pandud.

Täiskasvanu roll on ikkagi siin see, et noh, ta aitab seal sellist tasakaalu leida. Ja ka vanemad, kelle lapsed selles koolis õpivad. Väga paljud koolid, kus vanemad on väga huvitatud oma laste heast käekäigust ja õpitulemustest, on ammu juba need asjad paika pannud ja keegi ei jaura selle üle. See ei ole nagu kiviaeg, see on elementaarne, et tsiviliseeritud ühiskonnas, laste arengu ja kasvatusega seotud keskkonnas on need asjad juba tegelikult läbimõeldud. Ja ma ei oskagi öelda… Ilmselt nende reeglite juures olulisim on see, et ei tohi üksteise peale… ei tohi nagu kamandada ega näpuga näidata, ega tõesti kellegile soovida pähe istuda. Et need ongi sellised võrdsete, väärikate inimeste, viisakad lugupidamisest kantud läbirääkimised, kus osapooled need reeglid paika panevad. Võibolla see…, kuna inimesed on tõesti erinevad ja pered on hästi erinevad. Ja mõned on ka ilma igasuguste reegliteta täiesti õnnelikud ja arvavad, et noh, nii võib ka olla, kui meil on pisut metsikud lapsed ja nad ei õpigi võib olla korralikult lugema, arvutama. Aga noh… mina igavesti suudan neid üleval pidada ja ta on ka õnnelik selles osas. Noh, tal võib olla väga raske põrkuda perekonnaga, kellel on teised ootused. Nii et siin oleks nagu mõistlik, et täiskasvanud ikkagi selle kooli vanemate kogukonnana panevad need reeglid juba eelnevalt paika, et millises keskkonnas meie vanematena tahame, et meie lapsed õpivad. See on ka hästi kaalukas.
Ja jällegi, ega ühiskond kombibki neid norme. Me peame kogu aeg kaaluma, et mida me paremini välja kannatame. Praegu võib olla osad koolid vajavad neid riigi poolt kehtestatud reegleid selleks, et omaenda selline väärikus alles hoida. Et koolide autonoomia, kooli selline enda väärikas õigus panna need reeglid paika ka lastele. Näiteks üksteise kiusamine – see eeldab palju rohkem reegleid ja need on väga paljudes koolides ilusasti paigas ja suudetakse ohjata seda, et lapsed üksteisele liiga ei teeks. Nutihügieen on selle kõrval minu meelest palju väiksem asi ära reguleerida.

Lihtsalt me peame täiskasvanud üle mõtlema, et millises keskkonnas me tahame, et me lapsed käivad. Kas see on selline metsik džungel, kus igaühe metsikusel on nagu piiramatu võimalus vohada või me oleme tsivilisatsiooni poole ikkagi neid liigutamas. Pehmelt öeldes, kas me tahame, et keegi suudaks seda riiki tulevikus ka üleval pidada või kõik teevadki seda, mis neil parasjagu pähe tuleb? Ja mõned õnnetud õpetajad üritavad neid ka õpetada…

Kui me ikkagi tahame, et meil selline kultuurikiht ja võimalus targad inimesed üles kasvatada ära ei kaoks, siis selline võib olla teatavat laadi… selline ebaküpsus tuleks täiskasvanutele endale otsa vaadates ära kaotada. See, et nagu iga hinna eest lihtsalt pimesi vastu ka ei vaidle vaid sa kaaludki, et mida sa tahad oma lapse arenguks ja kuidas su lapse koolis on see toetatud. Ma ei tea, et keegi vanem tahaks, et ta lapsele koolis teised lapsed võivad liiga teha. Selle koha pealt ollakse küll väga tundlikud ja nõudlikud. Siis samamoodi peaksid tahtma, et su lapse ajule koolikeskkonnas liiga ei tehta, vaid et ongi piirid olemas.

Ei ole täna üldse rääkinud kübervägivallast. Selle sama vahetunni jooksul võib see inimene saada nii palju ärevaid või suisa hirmutavaid sõnumeid, et ta läheb sellesse tundi, kus ta peab… võib olla ta on väga tark inimene ja ta saaks suurepäraselt õppida… aga ta läheb sinna sellises hirmulaines sest, et parasjagu on keegi teda mõnitanud või alandanud. Ainuüksi küberkiusamise ohjamiseks peavad olema koolides nutireeglid.

Ja no kui see mõte tuleb välja, mida on ka välja öeldud, et mu lapsel ainuke turvaline kanal ongi see, et ta saab ennast vahetunni ajal telefoni lülitada, et siis ta on nagu natukenegi minuga koos ja ma saan teda kogu aeg rahustada. Siis see tegelikult on nagu väga õudne olukord, et koolis laps tunneb ennast nii ebaturvaliselt, et tema ainuke võimalus seal aeg üle elada, on nutitelefoni peitu minna. Ja ema on pehmelt öeldes tööl nagu kiirabivalves, et kohe kui vaja, ma lähen teda päästma. Kooli keskkond peaks olema nii palju läbi mõeldud, et laps ei oleks sellises olukorras ja vanem saaks rahulikult tööd teha.

Jälle see mõte, et me kõik õpime nende nutiseadmetega elama. Nii õpilased, õpetajad kui ka lapsevanemad. Jah… mingeid kokkuleppeid oleks siin tarvis, nagu ma aru saan. Olen näinud, osad koolid kasutavad… seina peal on mingisugune selline nutitasku… või noh, mingi niiöelda vaip, kuhu igaüks paneb päeva alguses oma telefoni ära. Ja seal ta siis on. Mõned panevad ka päris kuhugi kappi. Mõned jätavad korvidesse.

Mina sellesse oma nina ei topi. Minu meelest selleks on õpetajad nii väga targad inimesed ja käitumise-kasvatusteadustes pädevad, et otsustada ära – mis meie koolis kõige toimivam lahendus on. Kujutan ette, et väga suurtes koolides mingisuguseid digihoidlaid niimoodi armsate tekkidena, käsitööna võib olla ei õnnestu pidada, aga see on küll puhtalt minu meelest siuke loomingulisuse ja ratsionaalsuse kokkupuutekoht välja mõelda, et kuidas see kõige paremini töötaks.

Ja siis jäi mul silma üks intervjuu, mis tehti koolinoortega ja seal nad ütlesid, et tehke-tehke, ma võtan teise telefoni…

Jaa, seda nad armastavad öelda. Ja üldse igasuguseid asju. See tegelikult on nagu see, et selle asja juba läbiviimise protsess on hästi oluline, et kuidas need reeglid tekivad, et need samad noored oleks kaasatud, et neil ei oleks see tunne, et aaa…see on mingi mõnus täiskasvanute vendetta. Vot küll me neile tagasi teeme, sest niikuinii tahaks täiskasvanud trotsida. See on nagu arengu üks osa, aga et nad sellega nagu endale jalga ei saeks, võiks nüüd neid ahvatlusi nende jaoks selle võrra maha võtta. Et täiskasvanud võtavadki nad juba alguses kampa ehk et see noor inimene peab oma siukse arukama poole ise rakkesse panema, et ta ei peaks tegelema sellise pisikese tembutava sulina seal vaid, et ta võiks olla väärikas, kasvav noor inimene.

See on nagu selline inimeseks kasvatamise üks osa, et kas me mängime sellist politseinike ja pättide mängu siin lõpmata… ja siis ühed mõtlevad välja, kuidas teistele muudkui ära teha ja see ei ole kummalegi osapoolele eriliselt meeldiv roll… seda peavad ka täiskasvanud ise vaatama, et nad ei läheks sellise ärategemise, karistamise, kättemaksu lainele. Siis lõpuks ei jõua seda eskaleeruvat kättemaksuõhinat, kontrolli ega karistamiseõhinat mitte keegi ära ohjata. Kui see meelsus on nagu koolis väga sees, siis tõepoolest enne võiks sellega tegeleda. See õhkkond võiks olla palju tervem, siis me võidaksime ma arvan väga mitmes asjas… kindlasti koolivägivalla vähenemisega ka. Terve õpikeskkond peaks olema vaba sellisest tagaajamise kultuurist.

Õpikeskkond peaks olema süvenemist, lõõgastumist, emotsionaalset kohalolu soosiv. Selle pinnal me üldse saame mingeid teadmisi omandada, muidu ongi meil ikka seesama olukord, et… uskumatu lugu, et näe õpime nii kõvasti, aga ikka närvid on läbi. See on baasiliste hoiakute koha pealt iseendale otsa vaatamine, et mis asutust sa pead. Et kas sa tahad väikest politseiasutust pidada ja sul on siin noored kriminaalid kasvamas või see on väärikate, võrdsete, üksteist austavate inimeste kohtumise koht, kus jagatakse ja omandatakse teadmisi.

Ma tahaks küsida veel ühe mõiste kohta. See on nutisõltuvus, nagu räägitakse… ja siin on ka vastukäivat infot. Kas see asi siis on kliiniliselt olemas või on pigem selline sõnakõlks? Mis seda iseloomustab?

Eraldi diagnoosi ei ole olemas. Aga sõltuvust kui sellist võetakse üsna ühtemoodi lahti. Ehk et sõltuvus tähendab seda, et inimesele mingi aine või tegevuse või eseme vajadus läheb nii kontrollimatuks, et tal on kogu aeg… ta tegelebki ainult sellega. Kes tarbib ainet, kes tarbib seadet. Doosid ehk ajaühikud antud juhul, lähevad järjest suuremaks ja inimese peamine huvi on ainult selle asjaga tegeleda. Jah, sellel on tema tervist laastav mõju ehk et sõltuvus on iseenesest universaalne ja me tõepoolest ka mõningad paneme… see ei ole päris selline diagnoos…. tal ei ole päris… nutisõltuvuse diagnoosi, kui sellist ei ole olemas, aga nende tunnuste alusel saab selle ka diagnoosina kenasti vormistada, sest haiguste klassifikatsioon on selleks piisavalt paindlik ja selle tuum on see, et inimene enam ei kontrolli seda ja see laastab tervist.

Näiteks kui õpilane teab, et tal on see õhtu, tal on vaja õppida üheks kontrolltööks, vaja kirjutada essee, vaja lugeda soovituslikku kirjandust ja nii edasi. Ta isegi tahab seda teha, aga samal ajal eksib ikkagi kuhugi lühivideote maailma ära, justkui midagi seal siis on… Kuidas ennast aidata, kui see olukord tekib? Ma tean, ma tahan õppida, aga näe jälle jäin pooleks tunniks midagi seal vaatama…

Ikkagi tuleb endale piirid paika mõelda — milline minu töölaud on, kus mu telefon õppimise ajal on. Süstematiseerida endale ära. See tegelikult on osa õpiharjumuste õpetamisest meie lastele. Nad ei oskagi väga paljud õppida, nad ei oska oma ruumi enda ümber ära korrastada ja nad ei oska ka nagu oma mõttelist ruumi ära korrastada.

Mis on oluline, mis on ebaoluline, mis raudselt minust on kaugemal ja ka see, et… üks asi, mida inimesed kipuvad tegema, et nad arvavad, et mida rohkem ma istun, seda tuumakam see asi on. Selle aja jooksul, mis ta seal istub, enamasti toimetatakse tühja. Pigem peaks endale panema lühikesed, talle optimaalsed jupid õppimiseks ja kindlasti pause tegema, liigutama, sirutama. Ja olulised asjad ebaolulistest eristama. Siin mõnikord inimesed ise veel ei taipa, et mõnda asja võib õppida järgmisel päeval, mõnda asja ei pea nii palju õppima. Ime siis ka, et selle koorma juures tuleb tahtmine midagi muud teha. Et see õppimine tuleks enda jaoks koos vanema ja õpetajatega nagu selgeks õppida. Ära planeerida, mingi aeg panna. Mitte väga hilisele õhtule panna seda, kus sa niigi oled juba väsinud ja tahaks puhata. Ja mõnikord tuleks endale ausalt öelda – ma olen nii väsinud, et ma peaksin praegu puhkama. Aga puhkamine ei tähenda nonstop telefonis olemist, vaid ka mingite muude asjade tegemist… ja ma ei hakkagi üldse õppima. Sellist nagu tervet mõistust… seda enesepetmist seal laua taga või arvutis mingite asjadega askeldades ja samal ajal kogu aeg skrollides mingeid muid asju, sellega õudselt raisatakse aega. Ole siis rahus ja parem ära tee sedagi.

Planeerimine on üks hästi oluline asi, mis siin on. Tuleb endal läbi mõelda, kus mu seadmed on, et ma sinna ei läheks. Ja preemiad ka, et kui ma olen siis selle asja ära teinud, et ma siis saangi olla seal, mis mulle ka meeldib ja neid asju saab vanematega koos läbi mõelda.

Mulle jäi veel kõlama just see, et kus mu telefon on. Seal vist on päris suur erinevus, et kas ta mul on kohe kõrval ja ta mul kogu aeg heliseb ja vilgub seal. Või ta on mul ikkagi kuskil täitsa riiulis ära, kuskil selja taga ja vaiksel režiimil sel hetkel?

Hästi keskendudes, ilma kõrvaliste stiimuliteta, on enamikel inimestel võimalik oluliselt rutem ära õppida. Siis, kui muud ei suuda mõelda, siis võib ju mõelda, et ma saan selle tüütu asja tehtud ja siis pärast mul on vabadus teha toredaid asju. Aga mitte, et veeta seal kolm kuni viis tundi piineldes täiesti kasutul moel, oma aega ja tervist raisates. Seda pole vaja teha.

On terve rida selliseid äppe, mis võimaldavad oma nutiseadme kasutamise aega kuidagi piirata. On teil sellega kogemust, kas need toimivad?

Toimivad, kui vanem ka toetab seda. Lapsed ise enamasti oskavad ennast… või mis lapsed… kõik inimesed oskavad endale jube hästi valetada ja oskavad neid lahti muukida. Äpid on toredad ja nad toetavad, aga kui sa oled selles vanuses, et sa veel ei ole kõige paremini ennast juhtimas ega kontrollimas ja kiusatus on kerge tekkima, siis võib juhtuda, et sa oled nii nutikas ja muugid oma äpi… ületad selle… nii, et seda teise inimese kontrolli on siia enamasti ka vaja.

Kindlasti teema on laiem kui ainult laste ja noorte puhul. Mulle vahepeal meenus üks tsitaat… Kristo Viiding, Eesti näitleja, temaga oli üks pikem intervjuu ja seal oli mõte, et kui ta sõidab rongiga… noh, ikka inimesi vaatab… Ja leida inimene, kes vaatab mõtlikult aknast välja või loeb raamatut, on ikkagi väga suur haruldus tänapäeval.

See on hämmastav… kui sa küsisid, mida teha… tegelikult nutidieedid vahepeal, kasvõi nädal aega terve pere nutidieedil või mõned kaks nädalat. Hämmastavalt ruttu harjumused paranevad. Inimesed tunnevad ennast hästi, avastavad, et suhtlemine on tore ja lauamängud on toredad ja üldse igast muud tegevused on toredad. Ja noh, kui me vaatame haiglas noori… kes tulevad haiglasse mingil muul põhjusel enamasti… nutisõltuvusega tänapäeval haiglas ei ole keegi…

Siis mingi nädalaga, poole nädalaga lõpeb ära selline… nagu ma ütlesin „nii õudne“… nad hakkavad raamatuid lugema, ja suhtlevad ja mängivad ja tegelevad nagu hästi teiste asjadega. Seda suurt hirmu, et nad… noh, see on maailma lõpp, seda ei ole. See oli enne, see tunne on ennem. Aga hämmastavalt paljud inimesed hakkavad raamatuid lugema ja tunnevad rõõmu lauamängudest. Kui paljud ei ole eluski mänginud… Neid harjumusi tasub hoida.

Saan aru, et hästi levinud küsimus on ka see, et miks täiskasvanu võib aga laps mitte.

Sellepärast, et täiskasvanu aju on juba valmis arenenud ja ta võib ka endale liiga teha… aga mitte sellisel moel nagu laps või noor inimene, kellel aju funktsionaalsus on alles väga peent lihvi tegemas ja väga olulised funktsioonid on välja kujunemas. Võiks isegi öelda, et kooliealistel lastel sellised kõrglihvi funktsioonid, millest me ei tahaks keegi ilma jääda — see, kui targad me oleme ja kui sihipärased me oleme ja kui hea mälu meil terve ülejäänud elu on ja kui hea ümberlülitusvõime või kui hea keskendumisvõime meil on. Me võime selle lihtsalt ära rikkuda. Ja me ei saa nii head arengut, kui ma võiksin sünnipäraselt saada. See on umbes midagi… kui inimene ei oska üldse ette kujutada, millega ta riskib… see on midagi sellist, et kui me kellelgi seoksime väga varases arengus, käed ja jalad kinni ja ta ei saaks üldse käima õppida, ta ei saaks seda võimalust… aju on küll meeletult plastiline organ ja tuleb traumade järgselt kenasti välja… asendatakse palju funktsioone, aga sellist ilusat paindlikult head orkestri mängu… selleks, et saada selline tark aju endale ja ka tundlik ja emotsionaalselt tark aju… selleks on vaja erinevaid stiimuleid, erinevaid arengu ülesandeid. Me ei saa ainult ühetaolise stiimuli peal targaks ja eriliseks inimeseks areneda. Ja kõik noored unistavad, et nad on kunagi ju väga ägedad, saavutavad midagi. Ehk kui sa tahad midagi saavutada, oma elus kuhugi jõuda, siis see on see kaalumise koht. Miks sa võiks targalt õppida oma nutiseadet kasutama. Keegi ei taha seda sult ära võtta, sellest me oleme ammu aru saanud, et see on väga paljude heade võimalustega vahend samamoodi. Aga sa pead olema nii tark, et sa õpid seda kasutama nii, et sa saad sellest kasu, mitte kahju. Ja siin on vaja vanemate tuge sellel ajal, kui sa oled selline hästi kuumavereline ja arvad, et sa tead ise kõike paremini ja võid liiale minna, võid endale kahju teha. Sest su aju ütleb sulle sellel hetkel mõnu-mõnu-mõnu, ei mingit mõtlemist. Siis on kena, kui sa lubad kellelgi ennast kõrvalt toetada, et hiljem oleks su mõnu ja mõtlemine heas tasakaalus ja saadki kõiki neid asju teha ja sa ise juhid oma elu.

Head mõtted, millega saade kokku tõmmata. Mina ka siin endale väikese retsepti vestluse käigus kirja panin — aju vajab siis erinevaid stiimuleid, vajab seda inimlikku kontakti ja vajab ka pisut ebamugavust, et me saaksime edasi areneda. Loomulikult nii palju kui me jaksame kanda.

Kuula Sünapsit ikka Tervisemuuseumi kodulehel, Spotifys ja teisteski levinumates podcastikeskkondades. Ja kui sul on mõtteid, ettepanekuid – millest, kellega või kuidas Sünapsis, edaspidigi rääkida… anna julgelt märku. Kasuta selleks tagasisidevormi Tervisemuuseumi kodulehel või miks mitte kirjuta minule otse, aadressile kent@tervisemuuseum.ee.

Järgmine Sünaps eetris taas juba õige pea. Seniks kuulmiseni ja kohtumiseni Tervisemuuseumis!