Seekordne Web Summit toimus messialal, kus peeti ka World Expo’t aastal 1998. Konverentsiala koosnes tohutusuurest peaareenist Altice Arena pluss neljast megatelgist. Tõsiseks väljakutseks osutus venue’de vaheline liikumine, eriti olukorras, kus olin järjestikused sessioonid planeerinud messiala erinevatesse otstesse – pikad vahemaad, samas või vastupidises suunas liikuvad rahvamassid, hajutamiseks seatud teetõkked jms.
Web Summit ja Lissabon 2021
ICOM Eesti ja Tervisemuuseumi toetusel avanes mul suurepärane võimalus 29.10-5.11.2021 sõita välislähetusele Lissaboni eesmärgiga võtta osa maailma suurimast innovatsioonikonverentsist Web Summit 2021. Läksin kohale juba paar päeva varem, et konverentsile vahetult eelneval nädalavahetusel uues keskkonnas aklimatiseeruda ja koguda inspiratsiooni Portugali pealinna muuseumidest ning avastuskeskustest.
Web Summit kannab endaga loosungit “Where the future goes to be born”. Tõepoolest, kord aastas saavad sellel 4-päevasel üritusel kokku sajad karismaatilised esinejad ja kümned tuhanded avatud meelega konverentsikülalised väga erinevatest valdkondadest ja riikidest, et küsida “Kuhu ja kuidas edasi?”. Minu jaoks lõi selline formaat paralleeli suure muusikafestivaliga, kus paljudel suurematel ja väiksematel lavadel astusid üles rokkstaarid sellistest žanritest nagu meditsiin, tervishoid, keskkond, kultuur, sport, poliitika, turundus, meedia, toitumine, transport, IT, startupid jne – ühendavaks lüliks tehnoloogia. Sellele lisaks töötoad, vestlusringid ja intervjuud oma ala ekspertidega. Ja kogu see kompott produtseeritud professionaalselt, tempokalt ning meelelahutuslikult.
Numbritest rääkides osales sel korral väljamüüdud konverentsil 42,751 osalejat 128 riigist. Covid-piirangute tõttu oli see number väidetavalt 40% väiksem kui aastal 2019 toimunud Web Summitil. Esimest korda konverentsi 10-aastase ajaloo jooksul ületas naiste osakaal osalejate arvus meeste oma – 50.5%. Programm sisaldas 1333 etteastet 748 esinejalt (sh põhiettekanded, paneeldiskussioonid, töötoad, ümarlauad, küsimuste ja vastuste sessioonid), osales 1519 startup’i, 70 ükssarvikut ja 872 investorit.
Adumata ette ürituse mastaapsust panin enda jaoks kokku ambitsioonika konverentsiprogrammi – kuulata 4 päeva jooksul ligi poolsadat esinejat + osaleda 6 töötoas. Inimene planeerib, elu läheb ikka omasoodu. Vürtsi lisas asjale Lissaboni metrootöötajate streik, mis kahel päeval neljast kasvatas oluliselt konverentsialale jõudmise aega. Muidu paarikümneminutiline metroosõit asendus pikkade bussikeerutuste ja taksojärjekordadega. Ja kui kõik need kümned tuhanded jõuavad hiljem korraga Covid-tõendite ja piletikontrolli, siis on ummikud ja seisakud vältimatud.
Leidsin siinkohal omale lihtsa lahenduse – renditõuksi, kusjuures meie enda koduselt rohelise Bolti. Hinnad mõistlikud ja edenemine streikidest ning liikluummikutest sõltumata kiirem ja tervislikum.
Järgnevalt toon välja osa minu jaoks olulisematest ettekannetest ja töötubadest, kuhu mul õnnestus kohale jõuda ja sisse mahtuda.
Web Summit alustas konverentsi peaareenil sõnavõttudega Facebooki vilepuhujalt Frances Haugen’ilt ja Black Lives Matter kaasasutaja Ayọ Tometi’lt. Tormi veeklaasis tekitanud Frances Haugen võttis Facebookist lahkudes kaasa portsu firmasiseseid dokumente, mis said aluseks Wall Street Journali uurimustele, kas meediahiid on seadnud kasumiteenimise prioriteetsemaks kui oma kasutajate turvalisuse ja kuidas see mõjutab postituste tsenseerimist ja sõnavabadust. Inimõiguste kaitsja Ayọ Tometi julgustas kõiki vähemusi BLM eeskujul oma õiguste eest seisma, kasutades üksteist toetava, ühtehoidva ja uhke kogukonna jõudu.
Konverentsi teise päeva algusele jättis pitseri eelnimetatud metrootöötajate streik, millest konverentsikorraldajad “unustasid” osalejaid teavitamast. Seetõttu tuli mul tühistada paar-kolm planeeritud sessiooni sh Lissaboni MAAT muuseumi ettekanne ja Siemensi surfitehnoloogia töötuba. Päeva edenedes rääkis filminäitleja ja ÜRO hea tahte saadik Nikolaj Coster-Waldau sellest, kuidas maailm kaldub pidevalt kõrvale progressiivsetest ideaalidest ja meie planeedi jätkusuutlikust tulevikust. “Üksteisele näpuga näitamine pole lahendus. Keskendugem dialoogile, kaasakem kõiki. Oleme kõik selles koos!”. Hilisemas küsimuste-vastuste voorus ennetas ta publiku huvi, lausudes, et tema jäi “Troonide mängu” viimase osa ja lõpplahendusega rahule.
Suure vaevaga trügisin Hispaania jalgpalliikooni Iker Casillase vestlus-sessioonile, kuid lahkusin sealt õige pea, kuna jutt toimus hispaania keeles. Samas Taani koondise legendaarse väravavahi Peter Schmeicheli vestlus publikuga tema sportlaskarjäärist ja rollist oma poja, praeguse koondise väravavahi, Kasper Schmeicheli arenguteel oli südamlik ja inspireeriv.
Põnevat arutelu pakkusid meditsiini ja tervishoiuga seotud esinemised – uutest meetoditest vaimse tervise ja ülekaalulisuse ravis, psühhodeelikumidest tavameditsiinis jpm. Tervishoiusüsteem on endiselt reaktiivne, selmet olla proaktiivne. Siinkohal on hea meenutada Eesti Tervishoiu Muuseumi asutaja ja esimese juhi Voldemar Sumbergi sõnu “Tervishoiumuuseumid ei ole ainult vanavara ja ajalooliste esemete hoiukohad, vaid õppeasutused, kus selgitavate väljapanekute abil püütakse tervishoiu küsimusi näitlikuks ja huvitavaks teha, arvestades tegeliku elu nõudeid ja teaduse edusamme. Haiguste ärahoidmine on tähtsam haiguste ravimisest.”
Psühhodeelikumid on vaimse tervise ravimisel teinud suure arenguhüppe, olles väga kuluefektiivne ravimeetod. Teaduslikult on tõestatud, et 10-12 tunnise raviseansiga on võimalik saavutada samu tulemusi kui elu lõpuni kord nädalas käia psühhiaatri vastuvõtul. See eeldab muidugi spetsiaalse väljaõppe saanud terapeutide olemasolu ja narkootikumide legaliseerimine ei paranda ühiskonna mentaalset tervist. Kahju, et ei jõudnud sel korral vestlusringidesse, kus räägiti sotsiaalsete robotite kasutamisest üksi elavate inimeste abistamisel, telemeditsiinist ja personaalsetest raviteedest (“path”, mitte “tea”).
Valisin oma programmi kümmekond sessiooni turunduse, meedia ja sisuloome valdkonnast. Iga esineja avas teemat oma vaatepunktist ja osutas erinevatele valupunktidele ning võimalikele arengukohtadele. Osalesin kolmes töötoas – Blue Hat’i “We can be Heroes: Designing Impactful Brand Experiences” (kuidas tegeleda kliendi reaktsioonide ja tunnetega, et saavutada sinu brändi pikaajaline mõju), Falcon.io “Digital Marketing Trends” (10 tähelepanekut, mis juhtub aastal 2022 sotsiaalmeedias) ja PitchBooki “Growth Marketing” (kuidas autentse ja väärtust loova sisuga luua lojaalseid kliendisuhteid ja kasvatada müüki).
Mul on hea meel, et just need töötoad välja õngitsesin, kuna igaüks neist sisaldas puhast kulda, mida edukalt realiseerida oma igapäevatöös. Lisaks eelnimetatud töötubadele sisaldus väärt teri ka teistes suuremate ja väiksemate lavade ettekannetes-vestluspaneelides.
Ülaltoodu on vaid osake konverentsiprogrammist, milles mul õnnestus osaleda. Tooksin veel välja sessiooni süntesaatorivõluri ja innovaatori Jean-Michel Jarre’ga, kes avas muusika mõju inimpsühholoogiale ning virtuaalreaalsuse kasutamist selles skeenes. Samuti vestluse eks-malemaailmameistri Garry Kasparoviga sellest, kuidas masinatega ei peaks võistlema, vaid koostööd tegema (Deep Blue) ja tema rollist seriaali “Queen’s Gambit” juures. Huvitav leid oli ambitsioonikas Balkani toidutootmis-startup Juicy Marbles. Poisid teevad taimset päritolu toorainest liha, mis paistab välja nagu päris liha ja maitseb peaaegu nagu päris lihatoode. Millest ja kuidas seda tehakse on loomulikult ärisaladus.
Oma eetriaja kasutasid kodulinna kiitmiseks ja ettevõtluse sinna meelitamiseks ära ka Lissaboni linnapea ja Portugali majandusminister. Kokkuvõttes palju põnevaid valdkondi kultuurist keskkonnakaitseni ja turundusest poliitikani, mida ühendas märksõna tehnoloogia ja innovatsioon. Samuti rikastavad kohtumised erinevate inimestega üle maailma. Kohal oli ka arvukas eestlaste kogukond.
Nüüd on aeg rääkida ka konverentsi võõrustanud linnast Lissabonist (või Lisbonist või Lisboast), mis asub Tejo jõe suudmes ning on rajatud 7 mäele. Tegemist on unikaalse ja kontrastiderohke linnaga, mis ilmselt ei jäta kedagi ükskõikseks. Erinevad linnaosad, erakordne arhitektuur, massiivsed kahhelkivifassaadid ja mosaiikparketistatud teed, palju treppe, toredad inimesed, mõnus minnalaskmismeeleolu, lahedad ajaveetmiskohad ja põnevad muuseumid, katedraalid ning pargid-vaateplatvormid. Seda kõike tahan kindlasti tulevikus veel perega kogema minna.
Lissabonil on pikk ja traagiline ajalugu. Antiikajal oli linna asukohas kreeklaste asundus. Paarsada aastat enne Kristust rajati sinna roomlaste linn. Aastal 719. vallutasid linna maurid-berberid, kuid 1147. aastal vallutasid kristlased linna tagasi. See on ajaloos tuntud kui rekonkista (hispaania reconquista ‘tagasivallutus’). 100 aastat hiljem kolis kuningas Alfons III pealinna Lissaboni ning 16. sajandi alguses oli Lissabon umbes 350 tuh. elanikuga maailma suurim linn. 1. novembril 1755 tabas linna ca 9-magnituudine maavärin, mis hävitas 2/3 linnast ja nõudis hinnanguliselt kuni 60 000 inimohvrit.
Lissabonis jõudsin konverentsivälisel ajal mitmesse põnevasse muuseumisse – rahvusmuusikat tutvustav Fado Museum, erinevaid näituseid hõlmav Natural History Museum, linna kohal kõrguv Sao Jorge kindlusmuuseum, Sintras asuvad Moorish Castle ja Palacio da Pena. Lisaks paar võluvat katedraali ja ülimalt efektne okeanaarium. Kahjuks ei jõudnud ma uurima, mida näidatakse Lissaboni tervise- ja farmaatsiamuuseumis. Ajad lihtsalt ei klappinud. Samuti jäävad järgmiseks korraks loomaaed, botaanikaaed, kahhelkivide muuseum Museu Nacional do Azulejo, Gulbenkiani muuseum ja MAAT (Museum of Art, Architecture and Technology).
Loodusloo- ja teadusmuuseumis (National Museum of Natural History and Science) pakkusid mulle enim kõneainet näitus linnaloodusest “We are not alone: the city is full of life” ja COVID-pandeemiaga seotud väljapanek AC/DC. Esimene neist avas linnakeskkonda looduse aspektist ja teine arhiveeris ning tõi vaatajani pandeemiaga võitlemise abivahendid ja sellega seotud poliitilis-kultuurilise keskkonna Portugalis. Muljetavaldav oli ka pliiatsijoonistuste- ja fotonäitus loodusuurijate rännakutelt.
Fado ja kitarrimuusika – Portugali kultuuri lahutamatu osana – on leidnud silmapaistva ja nauditava kodu vanalinna servas ühes roosas hoones. Väljaspoolt kasin, aga seestpoolt mitmele korrusele pakitud väga rikkaliku ja põhjaliku ekspositsiooniga Museu do Fado. Publikuni tuuakse kogu fado ajalugu, selle sotsiaalne, kultuuriline ja poliitiline tähtsus/tähendus ning oma hinge avavad paljud legendaarsed fadistad. Nimetus “fado” tuleneb ladinakeelsest sõnast fatum (saatus) ja laulude teemaks ongi tihti saatus, nostalgia ja õnnetu armastus. Soovitan seda muuseumit kõigile vähegi asjast huvitunud melomaanidele. Sinna muuseumipoodi võiks jätta terve varanduse.
Lissabon on ehitatud 7 mäele ja erinevate vaatamisväärsuste ning vaateplatvormide juurde jõudmiseks said jalad mööda lõputuid treppe ja mägiteid ronides ikka korralikult vatti. Aga kord juba üles jõudes oli tehtud pingutus ka seda väärt. Linna kohal kõrguva Castelo de Sao Jorge kindlusmuuseumini jõudmiseks vajasin vahepeatust, et ergutada mootorit paari hõrgu pasteis de nata ja espressotassiga. Ülevalt avanesid hunnitud vaated linnale ja Tejo jõele. Sai turnida mööda kindlusemüüre ja suhelda paabulindudega. Kindlus sisaldas ka ajaloolist väljapanekut ning suhteliselt tagasihoidlikku muuseumipoodi.
Ühe eredama mälestusena võtsin Lissabonist kaasa muljetavaldava okeanaariumi Oceanário de Lisboa. Suur jõekaldale ehitatud modernne hoone peitis endas 3 näitust – püsikas “One planet, one ocean” (8000 mereelukat ja 7 miljonit liitrit soolast vett), ajutine näitus “Florestas submersas” (“Forests underwater” on jaapanlase Takashi Amano loodud sümbioos kunstist ja loodusest troopilistes vetes) ning megasuur videoinstallatsioon “One”, mis pakub võimaluse kogeda ookeani ilu ja jõudu. Püsinäitus hõlmas endas ka väljapanekut “Skeleton sea”, kus merest korjatud prügist loodud kunstiteosed osutasid hädavajadusele hoida ookean ja maailmameri puhtana.
Liiga vähe oli konverentsi kõrvalt aega, aga siiski leidsin võimaluse pooleks päevaks sõita rongiga Lissaboni lähistele Sintrasse, endisesse kuningate suvitusrajooni.
Sintras oli mahti külastada vaid kahte vaatamisväärsust – hommikuses udus maagilisena kõrguvat kivihalli Mauride kindlust (The Moorish Castle) ja päikesesäras peesitavat värviderohket Palacio da Pena‘t. Esimene neist pakkus taas korralikku turnimist vanadel treppidel, müüridel ja vaatetornides. Ja seda palistav metsik lõunamaa loodus. Pena palee andis korraliku sissevaate olustikku, kuidas kuningad kunagi elasid. Suunatud ringkäik lossis viis meid läbi magamis- ja elutubade, peo- ja tööruumide, sisehoovide ja kambrite, söögisaalide ja lossi köögi. Pildid sellest räägivad rohkem kui sada sõna.
Siinkohal on õige aeg hakata otsi koomale tõmbama. Jäin sellises formaadis maailma avastamisega väga rahule. Kahju on ärajäänud kohtumistest konverentsil. Samuti liigsest kiirustamisest, et võimalikult rohkem näha, kogeda ja infot talletada. Edaspidi on mõistlik sellise suure ürituse puhul oma programmi paremini planeerida, jätta sisse õhuauke ja energiapuhvreid, et fookus ei hajuks ning liigne tormamine stressi ei tekitaks. Vahetult enne lähetust avastasin kogukonna ICOM Family, aga kahjuks ei jõudnud selle potentsiaali realiseerida ja kohaliku muuseumirahvaga kohvi- ja veinipausi kokku leppida.
Veelkord tänan ICOM Eestit ja Eesti Tervisemuuseumit, kes mulle sellise inspireeriva, praktilise ja meeldejääva tööreisi võimalikuks tegid. ICOM kaart on ka üks igavesti äge asi. Samuti tänan Lufthansat, kes lennureisidel suhteliselt kogenematule reisisellile peale esialgselt lennult maha jäämist oma kulu ja kirjadega uue lennuki Lissaboni sõiduks mõni tund hiljem leidsid. Ja meie oma kodumaine Bolt, kelle taksod ja tõuksid lõunamaal ilma teevad, on töökindel ja lisaväärtust loov partner.
Obrigado e tenha um bom dia!
Andres Arendi
turundus- ja kommunikatsioonijuht
Eesti Tervisemuuseum
