Õppereis Oxfordi ja Dresdenisse

2019. aasta sügisel kirjutasime Erasmus+ programmi K1 õpirände projektitaotluse. Eks ikka selleks, et külastada kolleege välismaal – vahetada muljeid, kuulata kuidas neil asjad käivad ning õppida parimatest praktikatest. Eelkõige huvitasid meid teiste muuseumide kogukondade kaasamise ja outreach programmid, nende ülesehitus, rahastus ja korraldus. Tervisemuuseumi visioon on jõuda iga Eesti inimeseni, ent kuna asume Tallinna vanalinnas jääme tahes-tahtmata paljude inimeste jaoks kaugele. Seega on meil tarvis häid nutikaid lahendusi, kuidas saaksime ise Eesti eri nurkadesse jõuda.

Valisime oma sihtkohtadeks Oxfordi Ülikooli GLAM (Gardens, Libraries & Museums) osakonna ning Dresdenis asuva Saksa Hügieenimuuseum. Oxfordi seetõttu, et nende kodulehte uurides hakkasid kogukonna ja outreach’ga seotud projektid kohe silma ning ka külastuse kokkuleppimine käis kiirelt ja sujuvalt. Hügieenimuuseum on omamoodi sõsarmuuseumiks Tervisemuuseumile juba 1980. a.-te lõpust, meie püsinäitused ning kogud on oma teemadelt väga sarnased.

Maikuus Oxfordi linnas ringi liikudes on tunne nagu oleksime sattunud keset teleseriaali, kus nurga tagant jalutab kohe vastu noor Inspektor Morse, et mõni pahandust teinud Ülikooli don kinni nabida. Kõikjal on ahhetama panevaid vanu hooneid ning telefoni ei raatsigi käest panna, kuna nagunii jääb minuti pärast silma midagi jäädvustamisväärset. Ülikooli kolledžite ümbrused on täis rohelust ja õitsvaid lilli, kuigi muru peale astuda ei maksa – see on lihtinimesele rangelt keelatud.

GLAM osakonnas võtab meid vastu Susan, kes on meile kokku pannud suurepärase kava saamaks ülevaadet kuidas Oxfordis muuseumielu käib. Kohtume temaga Ülikooli Loodusmuuseumis ning kohustusliku tervitus-teejoomise käigus kuuleme Multaka projekti kogemusest.

Multaka projekti näol on tegemist Euroopa muuseumide vahelise võrgustikuga, kus omavahelise koostöö käigus on välja töötatud põhimõtted ja metoodika uussisserändajate kohanemise toetamiseks. Eelkõige on fookuses olnud just Süüria ja Iraagi päritolu põgenikud, kelle seast soovijad õpetatakse välja muuseumi giidideks, mis võimaldab igaühel viia läbi tuuri oma emakeeles. Seeläbi õpitakse tundma kohalikku kultuuri ning pannakse alus toetava kogukonna loomisele. Kuna igas riigis on uussisserändajate profiil ja vajadused erinevad, saab Multaka metoodikat vastavalt kohandada. Näiteks rakendab Oxfordis Loodusmuuseum Multakat just keeleõppeks läbi kogudes olevate esemete. Selle aluseks on esmalt sihtgrupiga kontakti loomine, mis toimub väljaspool muuseumit kogukonna üritustel. Nii äratatakse uudishimu, luuakse vastastikune usaldus ja leitakse üles need inimesed, kel on huvi nii muuseumi vastu kui ka soov parandada oma keeleoskust. Vabatahtlikuna tööle asudes saavad nad korraldada muuseumis enda kogukonnale suunatud üritusi ja viia läbi inglise keeles lühikesi publikuprogramme. Sedasorti väljas käimised ning kohalike kogukondade sädeinimeste kaasamised aitavad muuseumisse tuua külastajaid, kes erinevatel põhjustel ei tunne end, väliselt üsna elitaarsena paistvas muuseumis, piisavalt oodatuna. Lõhe “põliste” oxfordlaste ja ülikooli vahel on linnas olnud probleemiks läbi sajandite, inglased ise kirjeldavad antud situatsiooni sõnapaariga town & gown.

Mis puudutab muuseumitööd üldisemalt, siis on kombeks töötada pigem tähtajalise töölepingu alusel. Ühelt poolt annab see inimestele võimaluse liikuda ühest muuseumist teise ning tegeleda erinevate projektidega. Teisalt aga puudub tuleviku osas kindlustunne. Kuigi paljud GLAM osakonna töötajad on sama koha peal töötanud juba mitmeid aastaid, siis sõlmitakse tööleping ikkagi aastaks-paariks ning seejärel pikendatakse. Ühendkuningriigis on riigimuuseumide püsinäitustele külastajale sissepääs üldiselt tasuta, küll aga valitseb ka nende muuseumide seas aina suurem surve omatulule. Omatulu suurendamiseks on väga levinud korjanduskastid ja toetajapiletid, äärmiselt olulisel kohal on ka pikaajaline koostöö sponsorite ja partneritega. Kohapeal rääkides oli selge ka see, et paljud muuseumid mõtlevad tasulistele piletitele ülemineku peale.

Pitt Rivers Muuseum on omapärane, ühe suure cabinet of curiosity tüüpi muuseum kuhu pääseb vaid läbi Loodusmuuseumi hoone. Seal eksponeeritakse kindral Augustus Pitt-Riversi poolt 1884. aastal ülikoolile annetatud arheoloogilisi ja antropoloogilisi kogusid, kõik esemed on näitusel grupeeritud tüpoloogiliselt. Paljudel vitriinidel on siiani küljes sajanditevanused käsitsikirjutatud etiketid, mis võimaldavad heita pilgu nii muuseumi esimeste töötajate mõttemaailma kui ka antropoloogia ajalukku. Paljud siltidel kasutusel olevad sõnad on tänapäeva ühiskonnas halvustava ja haavava olemusega. Sama võib öelda nii mõnegi, algselt põlisrahvastele kuulunud, museaali kohta. Kõige mõjusam näide on Ecuadori ja Peruu vihmametsades elanud Shuari ja Achuari hõimudelt võetud 12 mumifitseeritud pead ehk tsantsas’i. Külastajauuringute käigus selgus, et antud väljapanek ainult kinnistab rassistlikke stereotüüpe ja eelarvamusi ning seetõttu otsustati pead näituselt eemaldada. Küll aga jäi näitusele alles vitriin, milles pead enne eksponeeritud olid. See on üle kleebitud selgitava infoga, miks muuseum antud valiku tegi. Peade eemaldamine põhjustas pahameeletormi kohalike hulgas, kuna tegu oli paljude lemmik eksponaadiga, mida aeg-ajalt ikka ja jälle vaatamas käidi. Muuseum on lubanud, et pead naasevad vaatamiseks ainult siis kui antud vitriini aitab kureerida Shuari või Achuari kogukonna esindaja. Pitt Rivers Muuseumi kollektsiooni juured on sügavalt kinni Briti Impeeriumi vägivaldses ja traumaatilises koloniaal-ajaloos. Näitusel ringi liikudes kohtame stende, kus muuseum teadvustab, et nende puhul ei ole tegu neutraalse ruumiga ning kolonialismi tume vari saadab nende kogusid veel pikka aega kui mitte igavesti.

Oma mineviku tasakaalustamiseks ning publikuga dialoogi avamiseks kasutatakse Pitt Riversrsi muuseumi ajutiste näituse pinda, kus meie külastamise ajal oli parasjagu avatud LGBTIQA+ kogukonda kaasav ja tutvustav näituseprojekt “Beyond the binary”. Näitus ühes publikuprogrammiga esitab väljakutse üsna binaarsetele ja kitsastele enesemääratluse võimalustele, uurides muuhulgas identiteedi, rituaalide, võimu, kolinialismi ja aktivismi rolli ühiskonnas. Mis tegi selle omajagu eriliseks ning näituse loomise keeruliseks, oli kaaskuraaotorite (täpsemalt community curator) hulk. Kokku oli kuraatoreid 12 ning sisuloomesse panustas lisaks üle 40 eri inimese ja ühenduse. Tänu sellele avanes külastajale rikkalik sissevaade nii kohaliku kui rahvusvahelise LGBTIQA+ kogukonna kogemustele. Lisaks hõlmas näitus ka sekkimisi püsiekspositsiooni, kust kaaskuraatorid valisid välja ning märgistasid silmatorkava kleebisega esemeid, mis kõnelevad LGBTIAQ+ (aja)lugudest eri ajastutel, kontinentidel ning kultuuriruumides. Nagu muuseum ka oma kodulehel ütleb, on eesmärgiks aidata kõikidel külastajatel mõista kuivõrd mitmekesine ja rikas saab olla inimeseks olemise kogemus.

Teadusajaloomuuseumis kohtusime Collecting Covid projekti eestvedajaga, kelle meeskond jäädvustab ja säilitab AstraZeneca vaktsiini välja töötanud kogukonna ajalugu. See on ajalugu, mis juhtub siin ja praegu ning millest ei jää maha palju käega katsutavaid jälgi. Suur osa tööst on tehtud laborites ja arvutites ning on konfidentsiaalne. Küll aga saab koguda teadlaste lugusid ja mälestusi ning talletada neid. Esemete osas tuleb olla leidlikum, kuid miks mitte talletada kohaliku õllevabriku poolt tehtud õllepudelit tänamaks Oxfordi vaktsiinigruppi kuuluvaid inimesi nende väga vajaliku töö eest.

GLAMist Harriet ja Emma tutvustasid meie jaoks väga põnevat uurimisprojekti Social Prescribing, mille meeskonnas leidub nii muuseumide, teadlaste, meditsiini kui ka haldusüksuste esindajaid. Projekti eesmärk on tervise ja heaolu parandamine läbi interdistsiplinaarsete tõenditel põhinevate teadusuuringute ja innovastiooni kaudu. Uuritakse kas, kuidas ja mil viisil aitab muuseumides ja muudes kultuuriasutustes käimine kaasa inimeste vaimse tervise turgutamisele. Me kõik oleme kuulnud kunstiteraapiast, kuid ehk on varsti olemas ka muuseumiteraapia.

Erasmuse projekti nr: 2020-1-EE01-KA104-0778

Berliini külje all Dresdenis asuv Saksa Hügieenimuuseum on näinud omajagu vaeva enda kuvandi atraktiivsemaks muutmise nimel, kuna muuseumi nimi ei ole just paljulubav. Kiire kõrvalpõikena tuleks lisada, et muuseum on otsustanud jääda oma nime juurde kuna see peegeldab nende keerulist ajalugu imehästi. Muuseumi missiooniks on olla kõikidele avatud foorum, et üheskoos arutleda kultuuris, ühiskonnas ja teaduses toimuvate revolutsiooniliste sündmuste üle 21. sajandi algul. Seesuguse foorumi loomise puhul on tähelepanuväärne nende siht hoida disskusioonid mitmehäälse ning tasakaalustatuna. Näiteks on poliitiliste teemade puhul esindatud alati erineva maailmavaate ja parteilise kuuluvusega esinejad. Kusjuures teadlikult välditakse vaid sihilikult konflikte õhutavaid esinejaid. Muidugi on siinkohal oluline ka hea moderaatori olemasolu, kes aitab vestluses fookust hoida. Sedalaadi üritusi korraldatakse muuseumis ca 3 korda nädalas ehk siis aasta peale 70-80 sündmust. Osalejate arv varieerub: mõnikord on inimesi kohal käputäis, teinekord pooletuhande ringis, kõik oleneb teemast ja kommunikatsioonist. Tasub ka märkida, et foorumitel osalejad näitusi üldiselt ei külasta ning ürituste rahastus tuleb kas omavalitsuse/riigi või partnerite poolt.

Dresdenis tervitab meid haridustöö kuraator Carola, tutvustades muuseumi igapäevaelu ning uuendusi muuseumis. Perede, lasteaedade ja koolide külastused moodustavad märkimisväärse osa Hügieenimuuseumi külastajatest ning seetõttu on muuseumis eraldi osana Lastemuuseum, mis enne meie tulekut uuenduskuuri läbis. Tasub mainida, et kuigi värskendati Lastemuuseumi eskpositsiooni, siis keskne teema jäi samaks: meeled. Kontseptsioonis ja disainis on lähtutud põhimõttest “vähem on rohkem”. Näiteks on valitud kogudest iga meele juurde vaid üks teemat ilmestav museaal. Näituseruumid mõjuvad kutsuvalt ja avaralt, teadlikult on hoidutud mänguruumidele tihti nii omasest värvi- ja esemeküllusest.

Muuseumi püsinäitus “Abenteuer Mensch” haarab enda alla 2500 ruutmeetrit, avarates kunsthallet meenutavates galeriides rulluvad lahti inimeseks olemisega seonduv. Saab uurida keha anatoomiat, panna enda füüsilised ja vaimsed võimed proovile, tutvuda inimese võluva seedetrakti ja toidukultuuriga ning palju muud. Ükshaaval on nii ruume kui sisu viimasel ajal uuendatud. Püsinäitusel saab meie lemmikuks värske ja kaasaegne seksuaaltervise teematuba. Meeldivaks üllatuseks oli näha kunstnike kaasamist keha ja tervist puudutavate teemade vahendamiseks. Nii meil kui ka noortel oli põnev kuulata/vaadata videosse võetud intervjuusid, kus väga erineva taustaga inimesed jagasid avameelselt oma kogemusi ja arvamusi seksuaalsusega seotud teemadel, olgu selleks siis orientatsioon või esmakohtumine eluarmastusega. Sarnaselt meiega, moodustavad ka Hügieenimuuseumi külastajatest suure osa kooligrupid. Seega oli püsinäitus mõnusat saginat täis, hulk noori uudistas iseseisvalt ja teised osalesid muuseumitundised, -tuuridel.

Meie õpirännete eesmärgiks on leida võimalikult eriilmelisi kaasamise, koosloome ning muul viisil publikuni jõudmise variante. Kokkuvõtteks võib öelda, et oli väga põnev läinud varasuvel külastada järjest Oxfordi ja Dresdenit ning võrrelda mitte ainult muuseume vaid ka kultuurilisi iseärasusi. Just iga piirkonna eripärade tõttu ei saa inimesteni jõudmisel olla ühte kindlat viisi, mis igal pool ja alati toimib. Mida rohkem meil õnnestub erinevate praktikatega tutvuda, enda silmaringi laiendada, seda hõlpsam saab olema Tervisemuuseumile sobiva lähenemise leidmine. Kahtlemata läbi mitmete katsetuste, läbikukkumiste ja kordaminekute.

Soovitame soojalt külastada Oxfordi Ülikooli muuseume ja raamatukogusid, tegemist on imelise linnaga, kus iga nurgatagune on täis ajalugu. Võrdselt põnev oli kirju ajalooga Dresdenis kogeda Hügieenimuuseumi puhast modernistlikku arhitektuuri ja nende nii püsi- kui ajutised näitused on kindlasti väärt nägemist.

Gerda Taumann
tugiteenuste juht
Eesti Tervisemuuseum

Marleen Soosaar
haridus- ja teenuste juht
Eesti Tervisemuuseum